Huvitav, miks on kohalike muusika nii kurb? Vaid mõned laulus, mida olen kuulnud on tibake särtsakamad. Ja siis ka enamus neist meie lorilaulude stiilis. Enamusei teemaks siiski õnnetu armastus, ja olenevalt siis sellest kumb laulab, kas naine või mees - vastaspool on see häbematu, kes teisest ei hooli.
Aga kirjutan sellest lihtsalt niisama, sest täna on korralik eesti sügisilm, kui õhutemperatuuri mitte arvestada. See on ikka jätkuvalt soe. Ja, et selliste ilmadega midagi suurt teha pole, olen arvuti kodust kaasa staffi rõõmuks vedanud. Lastel rõõmu kui palju, ära on vaadatud kõik "Videviku" saaga neli osa ja "Näljamängud" veel sinna otsa. Kuigi eriti meeldivad neile kaklused ja tapmised, vist möödunud aastate õudused on kuidagi geenidesse talletatud. Enamusel ju vanemad sündinud Pol Poti ajal või peale seda. Eriti agressiivne on meie Mom, kes kohe igal võimalusel ainult peksab teisi. Kohati mind juba häirib see, ja olen talle märkusi teinud, kasu sellest suurt pole, ta ju keelt ei mõista.

Samas on selgunud, et tüdruk suudab ilmselt päris hästi täiendada meie uut menüüd, kui see peaks mingi ime läbi teoks saama. Siiani pole temajaoks minu nõudmised riisinuudlite, värskete kevadrullide jms. mingit peavalu valmistanud. Kui olen pilte näidanud, ütleb, et teeb ära küll. Eks elame näeme.
Aga alustasin ju muusikast. Ja lihtsalt sellepärast, et omad playlistid on pähe kuluma hakanud ja nüüd panid lapsed ühele oma telefinidest "saba" taha ja kuna kliente pole, kõlab üle baari selline magus-lääge khmeeri armastuslaulude tümps. Ja, et kohalikud on laulurahvas (hoolimata sellest, kas peetakse viisi või mitte, ei häbeneta laulda) siis võite kõik ette kujutada, milline ühislaulmine mul üle tuule- ja vihmamühina kõlab. DJ on Pipi, ainuke, kes tõeliselt viisi peab. Jummala lahe on tegelt istuda vihmahallis baaris ja kuulata kuidas igaüks oma nurgas ümiseb, sihuke paras nukrus tuleb endalgi peale.
Natuke midagi "lõbusamat" ka lõppu.
Plikade ussitamisel pole ikka piire. Kuna Reiksil on stress tänu madalhooajale, ja ta istub selle oma paar tundi siin lihtsalt kuidagi ära, siis arvasid plikad, et on paras aeg jälle tegutsema hakata. unustasid ainult ära, et mina võin ootamatult välja ilmuda.
igatahes oli siis ilmselt Pai ja Skay eestvõtmisel sätitud kuidagi nii, et meilt minemalöödud staff (Skay, Jeck ja nende praegused töökaaaslased vajusid eile õhtupoolikul äkki meie baari. Jutuga, et tulevad piljardit mängima. Fa-fa, Skay teab täpselt, et tal pole peale koerajama siia enam asja. Jeckil on aga Saihaga asi pooleli. Nagu nad tulid, vajus meie poiss näost plassiks ja Reiks, olles veel tiba vindine ka, läks väost eriti tõsiseks.
No nii, mõtlesin, hakkab jälle pihta. Aga siis mõtlesin, et lähen neile vastu poolde baari ja teretan jecki. Minul ju temaga miskit kana kitkuda pole. Nii tegingi, läksin sõbralikult juttu rääkima ja küsisin, kuidas uues kohas meeldib. Reiks vajus tagasi istuma, Saiha toimetas klientidega ja seltskond - nähes, et me ei tormagi neile hambuni relvastatult vastu- astus baarist tagasi välja. Jäi ära nende kavandatud kättemaks :). Pai muidugi tuli kohe sädistama, et tema käskis Poistel ära minna, ah kerigu põrgu, ussitaja.

Kunagi ammu elas Cambodias õpetaja, kellel oli krokodilliraamat, mida keegi lugeda ei tohtinud, sest muidu muutuks ka ise krokodilliks.
Sellel mehel oli kaks õpilast, üks hea ja teine halb, ning loomulikult huvitas neid see raamat. Õpetaja võttis, aga raamatu ja peitis ära, ning keelas poistel seda puutuda. hea kuulas sõna, aga halb hiilis õpetajale järele, ning luges raamatu läbi. Sraamatu sulgedes muutus ta koletu suureks ja tigedaks krokodilliks, kes hakkas inimesi sööma. Et inimesi päästa, pidi õpetaja muutma ka oma hea õpilase krokodilliks, kes võitleb kurja krokodilliga. Õnnetuseks armus kuri krokodill ühte tüdrukusse, kes armastas hoopis head krokodilli.
Muide, et krokodill jälle inimeseks muutuks pidi ta ära sööma ühe süütu tüdruku.
Tappa sai krokodilli ainult see tüdruk, keda krokodill armastas ja sedagi vaid Ankor Watist leitud noaga. ankor Wat oli ka koht kuhu krokodill ei saanud inimestele järgi.
Loomulikult lõppeb see muinasjutt hästi, hea krokodill võitleb pahaga, päästab tüdruku ja tapab paha. Paha ei sure täiesti - tema hambad jäävad ellu ja kes kogemata tema hambaid puudutab nii, et veri välja tuleb, muutub uuesti pahaks krokodilliks. Niimoodi juhtub ka ühe tänapäeva poisiga, kees ujuma läheb. Ja kõik algab otsast peale. Jälle võitlus ja jälle Ankor Watis. Paha korokodill on Charaban ja hea Chraitau. See on sajanditetagune khmeeri muinasjutt nii, nagumina sellest eile õhtul aru sain, ning räägitud mulle siis Pipi poolt. Loomulikult on asjast ka kümmekond filmi vändatud, aga jutuna pidi see olema rahva suus üks populaarsemaid.

Pipi, kes on tüdrukutest mu lemmikstaffiks kuidagi kujunenud on mega jutustaja. Kuna oleme mülemad inglise keeles "väga tugevad", siis on meil teineteisest ka lihtsam aru saada, kui ikka ei mõika, siis seletame lahti käte-jalgadega.
Täna rääkis ta hommikul mulle ujumisriietest ja millest mõtlevad khmeeri mehed, kui näevad bikiinides plikasid.
Üldiselt on tavalised khmeeri tüdrukud väga häbelikud, ja paljaks end naljalt teiste nähes ei koorita. Erandiks on loomulikult taxigirlid, ehk maakeeli litsid. Ujumas käivad tõdrukud alati riietes, sest ilma pole ilus. Ja selle tüdrukuga, kes on khmeeri poiste ees bikiinides olnud, eriti ei suhelda, või kui, siis võetakse teda kui kergemeelset, ning tüdruksõbrana ta arvesse ei lähe. Samuti arvavad khmeeri mehed, kes rannas töötavad ka valgetest. Kuigi selles suhtes nad nii karmid p
ole, sest aeg on teinud oma töö ja tutvustanud neile ka kultuuride eripärasusi.
Nähh, ei saagi rohkem kirja panna, läpakal saab aku tühjaks! Näeme jälle!

Kell on üksteist õhtul ja ma olen juba kodus!!
Asjad on ikka üdini halvad augustis-septembris. Rahvast ei liigu peaaegu üldse, Kui augusti esimesel poolel oli veel midagi, siis nüüd on tüiesti vaikus. Ainult vihma kallab kogu aeg. Täna avasime baarigi alles kell kümme, sest selliste ilmadega pole mõtet varem.

Ja kuna vihmaga ei liigu rahvast, ning tööd pole vajuvad ka poisid longu.


Poisid sellepärast, et Saiha on siis nüüd ikka tagasi, aga eelnevalt tulevikule mõeldes kauplesin ka tööle tulepoiss Jacki baaritööd tegema. On teine selline tore ja rahulik poiss, kutsub mind kogu aeg emaks.

Rahulik on ta täpselt nii kaua kuni ilmub mõnigi turist, kes meie alal istet võtab, siis on poiss kohe esinemise peal väljas ja mitte halvasti. Kuna ajad on nigelad, siis võimaldan talle õhtu jooksul vaid liitrikese bensiini, et oskused raisku ei läheks ja poiss rooste :)

Baaris on ta muidugi natuke nigelavõitu praegu ja ega ta ilmselt põhitööna baari jäägi. eks ikka rohkem kõrghooajal õhtuti tuleshow on tema nael. Aga väiksestviisi ta ikka saab ka sisseviskamisega hakkama, kuigi inglise keel on kehvavõitu ja lugeda kirjutada ei oska ta ka inglise keeles. Aga ega ma isegi kõige tugevam pole selles suhtes. Saiha muidugi koolitab teda ka enda kõrvalt tasapisi. Nii, et arvan kuu aja pärast ilmselt ümber vead. Tegelikult ega ma mõelnudki teda päris baaritöö peale palgata, ikka nii, et tore kui ta saab päeval õllede etteviimisega hakkama, ning mõne lihtsama tellimusega, põhiline töö tal ikka õhtul.
Plikaussid on muidugi peale mu ähvardust, et lähevad koju, kui intriigitsevad, nagu ümber vahetatud, liialt sõbralikud. Saihale tehakse isegi süüa, muidu ainult õelutseti. Näis kaua see rahulik aeg kestab. Sest Jeck tuli randa tööle tagasi "Kurenbari" See on siis ülejärgmine baar peale meid. Vahel on ainult "Dolphin" Ma teadsin tegelikult sellest juba üleeile, esiteks ütles mulle Bizet, et Jeck tuleb tagasi ja eile rääkis Saiha, et jeck läheb Skayga ühte baari. Saihast nats kahju, kaks ta endist sõpra nüüd ta vaenlased ja veel nii lähedal tööl ka, aga loodan, et rohkem ei tekki nende vahel probleeme.

See siis ongi meie kuulus Bizet, kes vahendab poisse tööle ja vaatab, et kokku ei trehvaks need, kes ikka kuidagi kokku ei sobi. Seekord läks muidugi tal viltu, sest meie omad läksid ju ikkagi riidu. Ometi andsin talle ka täna vihje, et meil oleks oktoobrist juba mõnda poissi veel vaja.

Saiha lubas küll ka seda asja ajada ja rääkida ka oma vennaga. Eks näis, mis tuleb. Rendi summa ka veel ikka lahtine, osad räägivad 1000$ kuus, osad, et tuleb 600$. Kõrge rent ikkagi igatepidi.







Nii ja nüüd asja toredamast küljest. Reiks on kuue kuuga maha võtnud kena 15 kilo.

Kodust tulles olid kõik T-särgid trimmis ümber kõhu ja kohalikud tited arvasid, et Reiks on Buddha, aga nüüd lähevad talle selga ka need särgid, mis mina tema kapist oma jaoks kaasa võtsin.

Arenguruumi veel muidugi on, kui võrrelda Saihaga, kes ka Reiksi särki selga proovis ja sellesse ära pidi uppuma. Ma sain ikka südamest naerda üle pika aja, kui 50-e kilone kutt ajas 150-se kuti riided selga!

Sama muidugi minulgi, 80-e kilosest mutist on kuidagi alles jäänud 70 kilo.
Eile õhtul pesin need teksad, mis kodus kuidagi jalga ei mahtunud, aga igaks juhuks said kaasa haaratud, et kellelegi ära anda, aga nüüd siiski omal jalas juba on, ära. Et need hommikuks ära polnud kuivanud, mõtlesin, et panen need püksid, millega tulin. Armas taevas! Need ei tahtnud kuidagi enam üleval seista. Tõmbasin püksirihmaga koomale ja panin pika särgi peale, et kokkukrousitud värvel väga silma ei paistaks.

Natuke veel ja saan kõik mahajäänud riided vist paluda järgi saata! :)

Tundub, et järjejutu saab praeguseks lõpetada, ei taha ära sõnuda, aga hommikul kell kaheksa oli kohal Jack - see uus poiss, ning peale kaheksat, kui tulin kodust telefoni järelt - oli platsis ka Saiha.

Vehkis usinalt luuaga, ning õpetas teist välja. Arvasin, et on madalam kui muru, aga ei, võib olla ainult tibake vaiksem. See muidugi arusaadav, sest koju mineku asemel jõi ta nädal aega pealinnas. Reiksi joomarlus on vist nakkav:)!
Aga baari äpardused muudkui jätkuvad. Täna ütles üles elektrisüsteem. Lihtsal põhjusel - vihma ja tormide perioodil on õhus nii palju niiskust ja meresoola, et see sööb kõik läbi. isegi on tunne nagu soolaheeringal, kui rannast koju tulla.
Öösel oli olnud Otresel tulekahju, mis täpselt põles ei tea, aga küll see selgub. osad räägivad, et ainult mets, osad teavad ka, et paar bungalowde kompleksi läks tulepoaks. tahtsin meelitada Laurit sinna sõitma, aga tal polnud aega. Uus esti "ürimees" Sten lubas vaatama minna ja õhtul tulla informeerima. Kui tal ikka on tuju tulla. Täna meestel jälle uus istung temaga. Tahavad ikka kangesti pundiga rannabaari osalust saada, aga meie tingimustega ei taheta nõustuda. Loodavad tulla rahata punti. Otsigu lolle
Staffile ajasin udu ja teatasin, et kui ei olda enam sõbrad, lööme pundi laiali - eriti plikad. Nüüd on selline ilus rahu, et hakka või uskuma. Elame-näeme, kaua see kehtib, ja mis järgmiseks tuleb. Igatahes hoiatasin mõlemat poissi nüüd ussitamise eest. Ega nad sellest õppust ei võta vist, on ju parajad kergeusklikud kõik, aga äkki.

Järjejutu teine osa!
Kui ikka kellegi kallal enam ussitada pole, siis ussitatakse plikade poolt üksteise kallal! Nii ussilik-naiselik! Kuna meil baaris juhtub aeg ajalt hämaraid asju ja plikade arvates käib hiljuti uppunud naine meid aeg-ajalt öösiti külastamas, siis eile olla Mom teda näinud. Panen kohe Momi pildi ka üles, siis on näha kellest jutt.

Mom siis triibulises kleidis! Hommikul hakkas Mom rääkima, et nägi vaimu ja enam ei julge baaris magada, käis oma poissõbra Bizeti käest uurimas, et kas võib tema baari magama saada ööseks. Bizet ütles, või õigem oleks kirjutada olla öelnud, et see pole sobiv, kuna tema töökaaslased hakkaksid viltu vaatama. Meie plikad aga juba susistasid mulle, et Bizet ei tahagi enam Momi poiss olla. Mina arvasin, et siis peab Mom ka sellest teada saama, aga ei tohtivat. Pidi nutma hakkama ja jumal teab mis lollustega hakkama saama. Kummitus pidi ka olema Momi väljamõeldis, et ikka poiss tega maha ei jätaks. On kuramuse seebiooper koos tundmatute tavade ja mõttemaailmaga. Mul ikka palju veel õppida.
Täna tuli jutust välja, miks keegi kohalikest laipa veest välja ei too, kui see randa uhub. Selgus, et toob halva õnne kaasa ja probleemid ka. Vaat kuramus, ja Reiks otu tõi teise veel meie baari ette ja imestas pärast, miks kohalikel silmad kuuli läksid selle peale. Tagantjärele tark.
Tulepoisile aga meeldib vist ikka hirmsasti minu stafiks hakata, täna andis oma nõusoleku homsest platsis olla, aga tahab vahepeal ikka tuld ka teha, et anne rooste ei läheks.

Oh, vahepeal helistas Saiha, lubas olla homme hommikul platsis, ega ma aru ei saanud, kus ta oli, aga tundub, et juba sihanoukvilles. Kui ta ikka siit ära käiski!

See on siis ilmselt viimane pilt minu poolt, kus on peal nii Jeck, kui Saiha koos!
Ma isegi ei tea, kuidas, millest, või kui kaugelt peaksin alustama kirjutamist, et kõik asjad paberile (arvutisse) saaks.
Igal juhul on meie lahedast -mittelahedast staffist järel vaid riismed. Poisid on läinud! Järel on vaid, Mom, Pai ja Pipi. Ka Mikk on ometi läinud!
Ühel hetkel sai lihtsalt ka Lauril ja Reiksil mõõt täis, kuna Mikk jälle laiskles vaid toas, ja otsustasid, et alates 15. 08., on see mees baarist vaba. Aga kuna Mikk sattus purjutades kaklusesse ja sai noaga kätte, tehti temega lõpparve juba varem.
Paar päeva ajasime läbi siis vaid Pai, ning Pipiga, siis tõi Bizet meile tööle oma pruudi Momi kokaks. Tundub olevat päris tore tüdruk, kuigi ei valda inglise keelt. Minuga tahab väga suhelda, nii me siis vehklemegi vastastikku käte ja jalgadega, ning Pai-Pipi tülkimise abil. Süüa teeb ta hästi igatahes. Kuid Saiha vastu ässitasid plikad ta kohe üles, sest plikadel ei mahu siiamaale hinge, et Skay lahti lasime. Eks sellepärast ussitavadki täiega ja tundub, et ussitasidki kaks sõpra vihavaenlasteks. Tagantjärele tuleb nende jutust ikka mõndagi sigadust välja ja eks nii töödeldigi Jecki Saiha vastu oma juttudega. Kahju, et ei saa aru khmeeri keelest, sest ilmselt nii mõndagi on taipamata siiani tänu sellele. Igatahes on poisid nüüd tülis ja baarist riismed!
Nii palju suutsin aru saada, et esimene tüli tekkis täiesti niisama, mitte mingil erilisel põhjusel, Plikad olid suutnud lihtsameelsele Jeckile pähe taguda, et Saiha on looder, kes kasutab oma maohaigust ettekäändeks, et mitte tööd teha, ja Jeck on ainus kes töötab. Õnnetuseks juhtus tol päeval, kui Saihal jälle halb hakkas ka Jeckul paha tuju olema. Saiha palus tal enda eest päevavarju alust tõsta, ning siis läkski raginaks ilmselt. Mina märkasin alles õhtul, et vennikesed ei suhtle omavahel. siis hakkasingi seda asja uurima. ja kuulsingi, et kuna Saiha olla bosside lemmik ei pea ta midagi tegema. Ohhooo, kes meil siis teeb? Ok, Jeck tegi tõesti kõiki naiselikke töid, pesi wc-d ja puhastas menüüsid, aga ta oligi selline naiselik poiss. kahtlustasime vargsi, et on teine kapist välja tulemata ladyboy. Pagan teab!
Tülli läksid nad nii suurelt, et nädal aega ei rääkinud omavahel. Eriti tundus pika vihaga olevat Jeck. Saiha ikka unustas mõnikord ära, et nad riius on ja suhtles ühepoolselt. Küll proovisin nende mõlemiga rääkida, aga tulemuseks öeldi :"never".
Siis tuli kätte Aigari tagsilennu aeg Eestisse. Enne seda tegid Reiks ja Aigar veel väikse kultuuritripi Seam Reapis. Mina andsin staffile 18-da augusti vabaks ja ühinesin trippijatega Phnom Penhis. oli ikka värskendav kogemus üksi ööbussiga pealinna sõita! Pealinnas tegime siis päevatiiru kodusõja meenutamiseks nii Tuol Slengi kui Killing fieldi. Tuol Sleng oli minu jaoks sama masendav kui eelmisel korral.

Massihaudadega Killing field seevastu ei avaldanud eriti suurt muljet. oli küll kole vaadata pealuudega täidetud mälestustorni ja näha Pol Poti reziimi ajal hukatute sadade inimeste massihaudu, aga ei erilisi emotsioone. järgmisel päeval tegime turutiire. Kuna raha nappis, oli Aigarist päris kahju, ta oleks ikka poole rohkem endale asju tahtnud lubada, aga ehk järgmisel suvel siis. loodan, et tuleb ikka tagasi, pärast poisi äralendu oli tuba kohe nädal aega tühi ja kõle.
Okey, edasi!
Meie äraolekul olid poisid end suutnud kokku võtta ja ära leppinud. Jeck oli isegi Saihale välja teinud, ning koos oldi Otresel käidud. Aga mingi okas ilmselt Jecki torkima jäi, sest uus tüli oli kiire tulema.
Alguse sai see pisitasa sellest, et ühel õhtul avastas Reiks Jecki rannatoolist magamast. tegi poisile siis taaskord selgeks, et kui oled väsinud, tule ütle ja poe paarikümneks minutiks kapi taha. Järgmisel õhtupoolikul kui Saiha sõi, siis Jeck lihtsalt istus kõrval, rahvas kõndis mööda, sisseviskajat polnud. Läksin õtlema, et nii ei saa, kui üks sööb teeb teine tööd. Vastuseks poiss ainult irvitas. ok, tegin kurja häält - kobis tööle, aga nagu ma ära läksin, oli ka tema kadunud olnud. Reiks oli maru vihane ta peale.
Järgmisel õhtul sama lugu, hakkas Saiha sööma, kadus Jeck sootuks minema. Avastasin ta kõrvalt "Dolphinist" koos sõbraga puusa nõksutamast. Ossa kus ma vihastasin. Panin talle kõigi nähes vastu pead ja teatasin, et võib edasi töötada seal kus tantsib. Eks see tohlakas oli minu poolt liig, aga viskab ikka üle küll, kui järjepidevalt peab teda taga otsima või üles ajama.
Kobis siis "tantsupoiss" baari tagasi, mina vabandasin oma käitumise pärast, sest ega ikka pole ilus hoope jagada.(pealegi on khmeerid uhke rahvus ja kõrvakiil oli minu poolt tõsine solvang talle). Tundus siiski, et vabandus võeti vastu ja leppisime ära. Aga hiljem selgus, et oli puhas näitemäng. kuna mina olen ikkagi tööanja, siis ei saa ju minu peale viha kanda, selle asemel oli Jeck hakanud öösel jaurama saiha kallal. Teema ikka endine, et Aili hoolib ühest rohkem kui teisest. Selle peale lambaants ei suutnud tulla, et mul poleks olnud ta kõrvalbaaris trallimise vastu midagi, kui ta oleks öelnud mulle, kuhu läheb. Teised oskavad seda imehästi, ainult tema mitte.
hommikuks olid nad maha rahunenud ja kui mina baari avama tulin tundus kõik korras olevat. Korras, kuni mulle hakkas tunduma, et poiste omavahelises vestluses on agressiivsust. pärisin Pipilt, et milles asi, aga plika ütles, et ainult nokivad teineteise kallal. Ja siis äkki oli asi nokkimisest väga kaugel. Mingil hetkel kostsid baarist ikka väga kõvad möirged, ning järgmisel hetkel nägin kuidas Jeck tormas kookosenoaga (matšeete ja kirve ristand) Saiha poole. Tekkis paras rüselus, asjad purunesid, aga Pai suutis mingil momendil Jeckil turjast kinni saada ja kööki poisi visata. Mina hoidsin Saihad saalis paigal. Korraks rahunesid mõlemad, aga nagu Pai Jecki köögist päästis, tormas juba Saiha talle kallale. Hüppasin vahele, kuigi pelgasin, et saan Saihalt vastu lõugu, oli ikka nii keema läinud teine. Khmerboxing oli päris tõsine. Mingi nipiga suutsid tüdrukud Jecki jälle kööki kinni panna ja Saiha hakkas kotti pakkima, et ära minna. Helistasin Reiksile, see lendas kohale, ning palus Saihal mitte päriselt töölt ära minna, lubas vaid väikse puhkuse mõneks päevaks, et maha rahuneda. Rääkis poisiga päris pikalt ja uuris, milles tüli põhjus. Aga ega suurt sotti saanud temagi, sest see käärimine oli ilmselt juba pikema ajaline olnud. Eks teema ikka selles oli, et Jeck vastu kõrvu sai. Ilmselt nokkis Saiha teda sellepärast ja õrnahingeline Jeck solvus uuesti. Siis lasti käiku juba mõlemapoolsed solvangud, ja nii see tuli lahvataski uuesti.
Jeckiga rääkimisest ei tulnud midagi välja, sest ta keeldus meiega suhtlemast. Selle peale tegi Reiks otsuse, et Jeckil tuleb töölt lahkuda. Saiha oli läinud vahepeal otsima enda asemele poissi, et vaba nädalat saada.
Jeck pakkis asjad ja läks. Mina ikka korraks sain jutule, aga tüli põhjust ei avaldanud ta ikkagi, selle asemel hoopis mustas sõpra.
Sõber saabus paari tunni möödudes koos Saoga "Valgest Draakonist" ja teatas, et Sao tuleb tema asemele. Ise oli ta kahe tunniga end suutnud maani täis juua. Mingil hetkel märkas, et Jecki pole enam baaris ja hakkas halama. Kudagiviisi suutsime Paiga ta mõneks ajaks magama sundida.

Pai tegi talle nende kuulsat "Tiggerpalmi" masaazi, ja selleks ajaks kui Lauri tuli olukorraga tutvuma, oli poiss töökorras enam-vähem.
Järgmisel hommikul polnud aga enam kumbagi poissi, ei uut, ega vana. Olin algul üsna rahulik, sest teadsin, et Saiha läks ilmselt hommikuse bussiga Battambangi ja arvasin, et Sao läks teda saatma. Pärast selgus, et "Valge draakon" oli Sao tagasi tõmmanud, pakkused talle rohkem raha. Ilmselt oli poiss seda väärt, head staffi ei lasta niisama käest! Ja nii on meil nüüd juba viiendat päeva "baaris ainult tüdrukud". Vahepeal on Saiha kolm korda helistanud, esimesel korral kui kuulis, et pole ühtegi poissi lubas tagasi olla kolmandal päeval, teisel korral lubas kohe hakata tulema ja täna ainult nuttis telefoni otsas, et ei saa kuidagi Phnom penhist Sihanoukvillesse, sest pole raha. No ma ka ei saa teda sellega aidata, sest nende viie päevaga toimus baari kassas katastroof. Esiteks tuli Jecki palk välja maksta, siis elektriarve ruttu tasuda, et elekter kinni ei pandaks ja ega plikad pole midagi väärt sisseviskajad. Neil pole seda poiste kuraasi ja sarmi. Pipi on neist kõige tõhusam, aga tema puhul mängib rolli väike kasv ja noorus. Kuidas sa ikka lapsele ei ütled.
Ussitamisega tegelevad nad muidugi ikka edasi. Esiteks teatati mulle, et Saiha pettis mind, teda olla nähtud Sihanoukvilles. See jutt lõppes, kui sõbrad teda otsima tulid. Vähe sellest, ilmus otsima ka Saiha noorem vend. Oh sa müristus! Siiani arvasin, et ainult kaksikud on ühte nägu, aga see poiss on Saiha täpne koopia, ainult hilisema väljalaskeaastaga. Täiesti identsed vennaksed! Oleks pagana lahe kaht sellist staffi omadaa! Aga noh! Pole ühtegi. Nüüd üritatakse mulle vahelduva eduga selgeks teha, et Saiha muudkui varastas meie tagant (sellega üritati teda juba ennegi välja süüa), rääkis meid ropusti taga ja mida kõike veel. Noh, taga räägime meie neidki, kuigi ei ropenda, aga plikade juttu usun ma vaid 25% ulatuses peale koeradraamat. Siis aeti silmad kuuli pähe kui Reiks koera nende kalli Skay õe hoovist leidis. Nemad ei teadnud kohe midagi ja üldse enam ei suhtlegi Skayga. Ha-ha ei suhtle, ja kuidas veel suheldakse. Igal õhtul leegitakse poisi juurde kui ma läinud olen. Alguses ütles mulle seda Aigar, nüüd olen juba isegi peale sattunud suhtlusele, ha-ha-haa! Ja ikka ajavad silmad süütult pärani- nemad ei tee midagi. Sellepärast ma neid ei usugi. Võtsin isegi otsuse vastu, et kui peakski Saiha tagasi ilmuma ja uus poiss ka tööle saadama, ning nagu tekkib poiste vahel konflikt - lahkuvad õekesed. Aiatb ussitamisest!
Teist päeva üritan ära rääkida muulibaari tulepoissi, ta meeldis mulle juba esmamomendist, kui ta Saihad otsimas käis, aga poiss ei taha tervet päeva töötada, sest tal olla mingi kokkulepe muulibaari omanikuga. Mul aga hommikuks poissi eriti vaja pole, vastupidi, töö on õhtul ainult, sest rahvas tuleb õhtul sööma.
Bizet lubas ka mulle kedagi vaadata, sest selgus nüüd, et tema vahendab rannapoisse (jälle üks mafioosnik :)). Uuris, mis värk meil Jeckiga juhtus ja miks me ta vallandasime. Tema meile Jecki kunagi tõigi. Rääkisin siis, et poiss ei suutnud kuidagi põhjendada oma vihastamist, ja et tegelikult oli meil ta tagaotsimisest juba kõrini, selle pärast sai ka vastu pead.
Tänaseks selgus veel üks "tore" asi, "Royal Grupp" kelle käes on baaride all olev maa, rentis maa mingile Korea firmale, ning järgmisest kuust tõstab see firma maarendi hinda kahekordseks, ehk siis 400 asemel tuleks hakata maksma 800$ kuus. Õhtul pidi olema rannas baaridel koosolek ja rahvas hakkab arutama, mida teha, sest see on ikka üüratu suur summa välja käia. Reiks hakkas mõtlema baari müüki panemise peale, et Otresele või koguni Seam Reapi ümber asuda. Elame näeme! Timoga ei saa ka ühendust ja võlg on endiselt üleval!

Telefon tuututab! Uimerdan üles, käin pesemas ja otsin välja sellised hilbud, mis eriti õhku läbi laseks. Kell on pool kaheksa hommikul ja kõik viitab sellele, et tänane õhutemperatuur ei lange alla +35. Juba nädal aega on ilmad same-same detsembriga, vihmaperioodist pole jälgegi.
Et külmikus on toiduainetest järel vaid joogivesi, astun lihtsalt uksest välja ja viipan moto kohale. Täna on motoks see poiss, kellele olen 50 centi võlgu, nii, et saan talle ära maksta. Tore, sest olen teda juba paar päeva tabada püüdnud. Ronin rattale ja randa! Juba tükk aega ei viitsi ma moto selga ronida kaksiratsi, poole mugavam on kõõluda üht kannikat pidi khmeeride kombel, jalad ühel pool. Seda muidugi ainult kindlate motomeestega sõites, mingi suvalise antsuga ei riski.

Terve kari moto- ja tukimehi soksabaitab mind rõõmsalt teeotsas rannas, sama kordub ka "Serendipist" ja "Cocost" mööda kõndides.
Qhoo! "Amigo" katted on ka pooleldi üleval juba ja Jeck veab toole välja, Saihal on endiselt palavik ja magab. Algab tavaline hommikupoolik rannas!
Teen õlejäänud kolmele kiiräratuse. Mikku ei puutu, las härra puhkab! ta nagunii ei suvatse enne lõunat ärgata. Niigi olen "vaesekesele liiga teinud", sundisin teda eile kell üheksa hommikul köögi suurpuhastust ette võtma ja õhel õhtul kui kõik ülejäänud staf oli bisi ja noad-kahvlid otsas, kamandasin teda nõusid pesema, sest tema ainukesena vahtis niisama. Suurpuhastuse tegi ta muidugi sellise, nagu Viivika mul vanasti, et koristas ära sealt kus oli näha. See tähendas muidugi seda, et panin ta kõike uuesti üle koristama. Hi-hii, oli teine pärast kohe niiii väsinud, et pikutas terve õhtupooliku oma toas.
Nii, plikad roogivad nüüd köögi puhtaks, sest õhtuti nad seda ei viitsi teha.

`Õhtul pesevad ainult nõud ja pühivad põrandad, aga rotid ajavad öösel nagunii midagi kuskil maha ja hommikul tuleb põhjalikumalt koristada.
Niikaua, kui poisid randa toolid lauad üles seavad ja saali pühivad, sean mina baaris asjad kappidest õigetele kohtadele. Ööseks on kõik vähegi väärtuslik luku taha tõstetud, et poleks kogemata sissetulnutele liigseid ahvatlusi.
Vahepeal olen ka kohvi tilkuma jõudnud panna. Jumala õigeaegselt, sest kostab juba "bang-bang" - saiaplikad tulevad, võtan kaks moosipirukat kohvi kõrvale.

Kohvitades annan paile telefoni ja turu nimekirja, et ta marketis tellimuse ära teeks, kui mina teen, saan kauba poole kallimalt, siis vaatan "Samuderast" vaja mineva kauba nimekirja üle, teen selles korrigeerimised, näiteks tõmban tomatipasta maha, sest mikul on seda veel terve kausitäis, ärgu laristagu, pangu vähem. Ta laristab ikka täiega iga asjaga, kui silma peal ei hoia. Pizzamaterjal on siin maal üldse üks kallis lõbu, ja eriti müümist ei tasu, sest teenime selle pealt vaid mõne dollari.
Et market tuleb kaubaga alles mõne tunni pärast, annan kassavõtmed Pai kätte, võtan moto ja lähen "Samuderasse" . Seal kordub hommikune soksabai rituaal, kõigepealt väljas olevate motomeestega ja siis sees poeplikadega. poole aastaga on kõik juba teretuttavateks saanud.
Kärutan riiulite vahel nimekiri näpus, kurat, juba nädal aega pole springroll souset ja normaalseid jäätiseid! See tähendab, et tuleb tagasiteel ka mujale poodi vaadata.
Laon tänase kauba kastidesse ( red bull,mahlad, juust, sai, piimad, coca, vein ankori purgid-pudelid jne), ning motomees tassib selle rollule. Mahutan ennast ka kastide vahele, ning lasen teha peatuse "Orangemarketis". Saan sealt paar karpi mingitki normaalset jäätist. Tagasiteel helistan vietnami polikliiniku ette jõues Paile ja palun Jeck muuli otsa vastu saata. Baari tagune tee on vihmadega nii hukas, et koos kaubaga on motol sinna keehv sõita. Tavaliselt tuleb vastu küll Saiha, aga selle kupatasin enne poodi sõitu arsti juurde, et mingit rohtu saaks.
Olengi tagasi baaris! Vahepeal on tekkinud kaks külastajat - kõva sõna!
Panen asjad külmikutesse ära, Pai rõõmustab nagu viie aastane uue käterätiku üle.
Vana haaras Mikk oma pizzaahju puhastamiseks, kuigi sai selge sõnaga öeldud, et selleks on käterätik liiga hea ja tuleb kasutada kaltsu.
Saiha tuleb arsti juurest tagasi ja teatab, et kell kaks peab uuesti minema analüüside vastuse järele.
Molutame stafiga niisama, annan Saihale aspiriini, sest tal on palavik ja kamandan magama kapi taha.
Aigar tegi mulle ranna playlisti ja kammin seda läbi, sest osa minu väljavalitud lauludest ei taha kuidagi sobida siia atmosfääri. Kustutan vaheldumisi laule ja loen Suzanne Collinsi "Näljamängude" kolmandat osa. Hea raamat!
Ohoo! Meie baari vajuvad neli itaallasest härrasmeest, näis kas tellivad süüa ka.!
Nii kaua, kui nad menüüd lappavad räägin kahest õnnelikust tulekahjust nädala jooksul rannas.
Kõigepealt jättis Saiha mõned päevad tagasi keeva õli järelvalveta gaasi peale. Õli plahvatas põlema ning poiss viskas selle kustutamiseks tulle veel ämbritäie vett. Leek lõi laeni, aga meie õnneks on köögil eterniit, mitte palmilehekatus. Ja, et õhuniiskus on väga suur ei võtnud ka puitsõrestik tuld. Aga mina olin saalis esimene, kes leeke märkas ja siis võib ette ainult kujutada, milline sireen mul kõrist tuli. Kaks päeva oli hiljem hääl ära ja kurk valus. Pool randa jooksis tulekustutitega kohale, aga õnneks polnud neid vaja. Ja eile õhtul tegid sama triki "Sessioni" töötajad, aga nemad ei teinud süüa klientidele vaid omale. Ja valasid ka vett õlile peale. Jooksime kõik ülihelikiirusel kustutama, aga ka sai õnneks ainult ehmatada. leek kustus ära nii, et ükski asi tuld ei võtnud.
Nõndaks, vahepeal on ka Mikuke maast lahti löödud, sest külastajad tellisid tublisti süüa. Ja Reikski on kohale jõudnud. minu hommikune vahetus on lõppenud, lähen koju, trükin jutu ära, magan natuke ja õhtul sulgen baari.