Saiha võtab naise - Saiha ei võta naist!

 Mõtlesin, et kirjutan kohe ühe eraldi peatüki sellest, kuidas meie muidu nii tubli poiss Saiha ühe seeliku pärast arust ära läks ja tropiks  muutus.
Eks tegelikult olen eelnevalt sellest pajatanud ka, aga praeguseks hakkab juba asi "seebiooperiks" kätte minema, nii, et pean vajalikuks ka üldsust asjaga kursis hoida, et bloggi liiga üksluiseks ei läheks.
Alustame siis algusest, kui poiss oli veel asjalik ja teenis ausalt ära oma teistest veidi kobedama palgagi.
Plika ema töötab turul kalaletis, ja seal siis noored tuttavaks saidki. paraku oli, ja on praegugi Saihal hirmus kihu naist võtta, ja nii ta hakkaski kohe teisel tutvumisnädalal meie ajusid komposteerima, et nüüd vaja pulmad teha ja kohe.
Tõmbasime mehikesele vee peale, hakates rääkima, et enne peab ikka pikka aega tuttav olema ja teineteist tundma õppima. Jutt oli nagu hane selga vesi! Armastus oli pähe löönud!
Nii palju siiski suutsime esialgu selgeks teha, et pulmad toimugu järgmise aasta jaanuaris, siis on aastake ikka aega ja meiegi oleme vast nii kobedad, et teeme korraliku pulmakingi. No jäi kuidagi algul nõusse, aga seda vaid mõneks päevaks.
Nädala pärast oli juba maha müünud oma kalli telefoni, et pulmaraha kokku koguda. Summa oli ämma poolt esialgu määratud 3000 dollarit. Ühele khmeeri poisile päris paras pähkel - kuid mitte ületamatu, kui on tõsised plaanid.
Uurisin siis ääri-veeri, et mis ämmal peale tütre selle kolme tuhande eest vastu anda on? Selgus, et suurt midagi. Pidu pidi nii palju maksma minema. Imekspandav! Plika ema käis ka tulevase väimehe töökohta üle vaatamas koos suguvõsaga. Tundus, et erilist muljet baaris töötamine memmele ei avaldanud, aga asja kompenseeris ilmselgelt see, et Saihal valged ülemused teda hoiavad ja teistest kõrgemale positsioonile on tõstnud. Võib-olla teen ämmamammale liiga, aga kõik märgid hakkasid näitama, et turumutil hakkas peas kalkulaator kiiremini  tööle. Mõned pöevad hiljem kasvas pulmadeks vajaminev summa 4500-ni. Ja poiss hakkas paaniliselt raha kokku kraapima oma meelest.
Helistas oma lihasele emale, et teada saada palju ema annaks pulmadeks, siis käis mul sabas ja lunis laenu.
Samal ajal puhkas meil siin üks austraallane, kellega ta päris hästi läbi sai. Ja see lubas purjus peaga, et kui asi tõesti naisevõtuni läheb, siis temal pole mingit probleemi toetada.
Õli valati tulle!
Algas uus aasta, aussie sõitis koju ja juba paar päeva hiljem tahtis Saiha, et ma talle kirjutaks ja raha küsiks. Ajasin vastu, et pulmad alles järgmisel aastal ja enne ei saa midagi. Ei, kus kurat, ämmamamma tahab kindel olla, et plika ikka ära võetakse ja raha olgu tema käes.
Mul hakkas kuskil kuklas väike häirelambike hõõguma.  liiga kibekähku üritati plikat tanu alla saada.
Mingil hetkel tuli jutuks, et plikal olla ka mingi teine poisssõber olemas ja, et ta praegu kahevahel kumma võtab-kumma jätab. Teisega olevat suur armastus olnud, aga meie poiss meeldivat emale rohkem. Eks siin maal on vanemate sõna siiski suure tähtsusega, kuigi mitte nii möörav enam kui ilmselt vanasti oli.
Et Saihad ikka plika külge kinnistada sokutas mutt plika siia tööle. Ega tast suurt tööinimest polnud, aga kannatasime ära.
plika hakkas ka poisi musta pesu omale koju pesta tarima. Ning jutu sees selgus, et ämm olla lubanud noortele ka mingi maja oma hoovile püstitada.
Sellest majast muide pole rohkem kuulda olnud.
Aga selle asemel hakkas poiss hoopis tegema ettevalmistusi nn. kihluspeoks. laenas taaskord raha ja kutsus ka meid peole esialgu. Kui aga peopäev kätte tuli, siis selgus, et ega ikka plika suguvõsa meid nii väga näha taha seal.  Ega me ei kippunudki - mis me seal teha oleksime osanud.
Nädalake peost möödas, tuli jutt, et ema tahab poisi motot.
Ma ei saanud esialgu asjale pihta! Mille jaoks tahab poisi ema, kellel on mitu veoautot ja tegeleb kaubaveoga Vietnamist siia, äkki poisi tutikat motot omale.
Aga ei - selgus, et motosoov oli hoopis ämmal. Olin kategooriliselt selle vastu, et  teine oma moto loovutaks. Olin ju näinud kuidas ta selle jaoks raha kogus ja meiltki laenas.
 Esialgu sain veel asja ära hoida, aga ilmselt läks surve teiselt poolt nii suureks, et moto siiski müüdi maha. Tegin vastukäigu ja lasin plika töölt lahti.
 Siis läks sõjaks, poiss istus nagu puujumal ja ei liigutanud lillegi. Kannatasin ära paar päeva, siis teatasin, et kui tööle ei hakka - töötab edasi turul kalaletis.
Noh, hakkas end liigutama.
Samas hakkas uus vaatus naisevõtul. Et pulmad peavad toimuma nüüd ja kohe peale khmeeri uut aastat.
Mul oli sellest komöödiast nii siiber, et teatasin, lasku käia, aga arvestagu, et meie pulma ei tule. Esiteks pole Reiksi siin, kati ei saa tulla, Aigar ka mitte, ning raha kingituse jaoks pole ka.
Eks see teema söödeti vist mutile ette. Igatahes ei meeldinud see turuärikale ning uus uudis oli, et pulmad toimuvad ikka järgmisel aastal.
Tegelikult heliseb see häirekell mul peas edasi. Poisile tehakse ilmselgelt külma, aga kuna nüüdseks mõtleb mehikesel juba vaid see alumine pea, siis on mõtetu teda valgustada.
 Minu meelest on imelik, et kui oli teise kutiga nii suur armastus, miks siis ikkagi kuulati ema sõna.
Miks on nii kangesti vaja tüdruk anda naiseks ühele poolhaigele poisile?  kas äkki plika ei saa enam lapsi, siis on ju pärast hea poisi kraesse ajada, et sa oled nii haige, et ei saagi.
Või on vaja peresse kedagi, kes hakkaks sõnakuulelikult turul orjama. Ja selleks on Saiha just sobiv, sest ta on üsna mõjutatav. Naise kaudu veel eriti. Ja pealegi on poisil  pärisema üsna heal järjel.
Midagi igatahes on mäda selle plika perekonna juures.
Mina muidugi torkisin ka veel, et miks nendel piltidel, kus plika on üksi, või kellegi teisega - ta on õnnelik, aga seal kus Saiha ka on, siis mossitab.
 Nii, ja nüüd on sellest naisevõtupaanika algusest möödas kolm kuud ja mingil hetkel hakkas ka poisile tunduma, et tema üle ei olda enam nii õnnelikud. kas sai ämm aru, et suuri rahalaadungeid pole oodata ja poiss on end juba üleni võlgadesse mässinud, või milles asi? Nädal tagasi käis poiss ja võttis oma raha tagasi. Siis oli tund vaikust, kuni telefonikõneni. Pisarais ämm ja plika ulgusid äksteise võidu toru otsas. Mina oma õeluses kahtlustan, et mitte selle pärast, et Saihal  tekkisid kahtlused plika suhtes, vaid selle raha pärast rohkem.

Poisil läks süda haledaks, lasi end arvama panna, et ikka on suur armastus ja viis raha tagasi.
Noh, nüüd on nädal möödas ja täna tulid kaks rannatüdrukut Saihaga rääkima millestki. Ma esialgu ei pööranud tähelepanu, aga mingil hetkel märkasin, et poiss läheb näost imelikuks.
Selgus, et tüdrukud kandsid ette, et Saiha tehakse lolliks. Sel ajal kui tema siin kindlalt tööl on, käib plika teistega väljas. Ega sellest ju midagi valge inimese silmis polegi, aga nende jaoks on see juba petmine. Seda enam, et ega väljaskäimistest siis poisile teada pole antud.
Nii, p raeguse seisuga on siis seebiooperis kõik eelnevalt toimunu ära jutustatud ja poiss teist raksu turul. Sedakorda läks taas oma raha tagasi tooma. Esialgu põrutas siit plika poole koju asja uurima. Tüdruk oli vabandanud, et käis lihtsalt sõpradega väljas. Nüüd aga helistas ämmamamma, eks näis, mis edasi juhtub. Äkki peaks kohe uue blogi avama selle kohta!

 Vaat vana inime on ikka üks loll ja ahne inime!
Olin täna lahke tüdruk ja andsin poistele vaba päeva. Chayd nagunii praegu nädal aega pole ja mis need teisedki siin tühjas rannas passivad.
Ise siis mõtlesin, et lähen Otresele ja päevitan natuke. Viimati sai päevitusriiete väele võetud siis, kui Kati ja "gängiga" Samloemil puhkasime. Täna pidi algselt Kris ka tulema, aga jättis siiski rannatuuri vahele. Ja õieti tegi!
Näen praeguseks välja nagu Nasva jõe värskeltkeedetud vähk. Näost oleks nagu kortsueemaldamismasin  üle käinud, suu kisub kahelt poolt kõrvade taha, aga ilus pilt see pole.
 Ühesõnaga, läksin tunnikeseks, võtsin raamatu ka kaasa, et harin end tibake. Tund sai kole kähku läbi ja arvasin, et teine tunnike ei tee ka midagi. seda enam, et miski taat sättis end ka kõrvaltoolile mesijuttu ajama. Õnneks oli norrakas, nii, et inglise keel polnud kummagi kodukeel. Nii me siis patrasimegi veel tunnikese. Siis lõi kuumus taadil vererõhu vist üles, aga ta asutas end minekule. Mina vaatasin end ja leidsin, et ei ole miskit päikest veel peale hakanud mulle. olen veel natuke. Aga merest tulles tundus siiski asi juba hapu. Olin just kodinaid kokku korjamas, kui tuli Petja ujuma. Petja on üks ukraina poiss, kes siin reklaamindusega tegeleb.
No ja jäimegi taas lobisema. Sedapuhku juba vene keeles. Lõpuks teatas Petja, et viskab mind koju ka, kui ma ta viitsin ära oodata. Muidugi viitsisin. tasuta saab ju koju, ikkagi kokkuhoid.
 Ja siis kui koju jõudsin, tunnikese tukkusin ja lõpuks ürkasin - oh sa kurat! Sihukest vähki polnud ammu näinud! Õnneks kasvab mul potis aaloe, tirisin siis lehekese ja möörisin end kokku. Äkki aitab ja nahk ei tule maha!
 Nüüd olen siis baaris. Poisid tulid ka just ja töllerdavad pesuväel ringi. Küsisin, et mis tegite päeval, aga keegi polnud miskit eriti originnalset korda saatnud. Niisama lihtsalt, Saiha oli plika juures passinud terve päeva (ehk sai oma armastushulluse rahuldatud), Tyyt oli sõpradega ringi sõitnud, Kobrat ma ei teagi, magab teine õndsat kanepiund vist.
Kõisin taas "Titanicus" söömas ja tekitasin loomulikult endale musta meeleolu õhtuks. Pubidetänav massiliselt rahvast täis, alla randa jalutades laudade taga vaid mõned inimesed. Isegi "Ankori baar" on rahvast tühi.
Tegelikult on see asjade loomulik käik. Tervelt kaks tänavatäit on suuri hotelle, ja söögikohad on kohe nende vastas üle tee. Kui nüüd loogiliselt võtta, siis mis pagana pörast ma turistina peaksin ronima alla randa liiva sisse korvtoolidesse lamaskledes grillliha närima, kui on võimalus süüa valges, korraliku laua taga ja ka odavamalt praadi. odavam on küll suhteline, aga mugavam on kindlasti. Ja nii meil see rannas õhtustamine ongi tasakesi hääbumas kahjuks. Olen tasapisi hakanud mõtlema, kas me ei peaks hakkama kohavahetusega tegelema, ehk siis, kas rannabaar vahetada müne toreda pubitänava koha vastu, või mõelda üldse Cambodiast kuhugi kaugemale rännata. See muidugi sõltub suuresti ka Reiksist, mina pole siin üksi millegi otsustaja - kuid tasapisi hakkab siiber sellest olelemisest-vegeteerimisest ette tulema.
Need küll praegu sellised uitmõtted muidugi, sest hooaeg oli nadivõitu. Pealegi lendan ometi sel suvel pooleteiseks kuuks Eesti puhkama, äkki olen tagasi tulles vähem negatiivne.

 Ma ei saa aru, mis kuramuse sürr meie baaris on köögistaffiga. Tulevad ja kohe ka lähevad!
Kahe aasta jooksul on meil onlud köögis kokku tööl 13 inimest. Mõni neist on üritanud isegi kolm korda töötada, nagu näiteks Sofi.
Üks teema on selles, et kõik, kes vähegi kokkama tulevad, arvavad, et olen liikuv rahakott ja küsivad palgaks kosmilisi summasid. Eriti ei taheta aru saada sellest, et palgad on kõrg- ja madalhooajal ikkagi suuresti erinevad.
Miks meie kokad siis ikkagi on jalga lasknud?
E
Pipi ja Pai varastasid meie nina all nii kuis jaksasid - olime ju uued, ega jaganud nende süsteemidest midagi.
Kui need lahti lasime, saime mingiks ajaks tööle Momi. Mom oli tore ja asjalik, aga oli kahjuks armunud ühte rannabaari poissi ja ei suutnud kuidagi köögis püsida, pidi ikka poissi passimas käima rannal. Poisi töökoht oli aga meist üsna kaugel rannas. Nii siis, kui Momil avanes võimalus poisile lähemale kolida tööle, ta seda ka tegi.

Pärast plikasid tuli Tyra kokkama, aga ta oli nii plikahingega, et kui robustsema suuga  ja kokapaberitega Khamera talle püüdis õpetust jagada, hakkas nutma ja stoppis töö.
Sofi oli nii rahaahne, et igal nädalal käis palka juurde küsimas, kuni sellest siiber sai ja ta minema kihutasime. Paari kuu pärast tuli tagasi ja kõik kordus.
Vahepeal oli köögis miski memm, kelle nime ma selgeks saada ei jõudnudki, poisid kutsusid teda nagu eeslit Iiaaks.

See memm ei saanud aru, et madalhooajal vajasin ma teda kokkama vaid õhtupoole, kebis rahulikult hommikul, kui vaja polnud kohale.
Jaahh, vahepeal teeb loomulikult köögikokkamised ära Chay, aga tänu sellele on tal baarioskused roodte läinud.
 Mingil hetkel võttis meil köögi üle Jaja. Ideaalne kokk, aga hulkus tihti sõpradega ühtuti ringi ja taas tegi tema töö ära Chay.

Mingil hetkel üritas Sofi taas kolmandat ringi, aga tõmbas uttu baari nädalaga.
Selliseid, kes üks päev on paigas olnud ja kohe minema kihutanud on lugemata hulgal. Krt. nagu needus on köögil peal. Mitte keegi ei püsi seal. Oma teema on loomulikult ka see, et meil pole seal ka kedagi abitöölist, lihtsalt kuidagi on nii kujunenud, et pole leidnud sellist asjalist, kes suudaks koristada ja kokka aidata. Keegi ei taha olla pisikese palgaga mustatöö tegija siin maal enam.
Ajad arenevad hullupööra valgete kahjuks!
Mingil hetkel oli meil tööl ka veel pisike priske jutupaunik Bopha, aga pidas vastu vaid paar nadalat, sest vastupidiselt sellele, kui kiirelt liikus ta suu, siis pöördvõrdeline oli käte kiirus. Ühesõnaga oli laisk nagu kapsauss. Armastas ainult baaris pläägutada, köögis oli hullumaja.
Siis tuli tööle Jecku pruut Jin, kes  kõndis ainult poisi sabas ja kokkama läks sellise näoga, nagu saadetaks gaasikambrisse. Nad said mingi aja ka Chramiga koos töötada, aga siis hakkas plika köögis ülbitsema ja läks Chramile kätega kallale.
Chram! Jah, ega temagi kaua vastu pidanud. Tegelikult oli ta tore naine, aga ta mees Cheu oli täiesti mõttetu tropp grilli kõrval taarutamas. Lihtsalt kohe muud ei vaevunudki tegema, palu palju tahad.
Chramil läks aga köögis üksi raskeks, pealegi ei osanud ta inglise keelt ja tänu sellele tegi ka erilisi lolle oste, kuna ei suutnud minuga konsulteerida. Sada korda seletasin talle, et kui tahad midagi rääkida - ütle poistele, nad tõlgivad, aga jutuks see jäigi minu poolt.
Et Chram päris ära ei nõrkeks lubasin Saihal tääle võtta ta tüdruksõbra. Ossa pagan! Vaat see oli viga!
See mimm ei teinud kohe mitte essugi. Pidevalt võttis meile ütlemata vabu päevi ja oli haige.

Kui Chram lahkus, sest ei jaksanud üksi kõike teha, läks taas tööle kööki Chay! Ja nii, nagu ei olnud sellest Saiha pruudist abilist Chramile Ö polnud temast abilist ka Chayle. Tuli kell kolm (kui tuli), tavaliselt saime poisilt teada, et taas on neiul vaba päev, kell kümme, pidi poiss ta tagasi viima. selle aja jooksul pesi kaks korda nõud ja ülejäänud aja istus grilli kõrval. Saatsin loodripolgu koju!
Pealegi - olin Saihal palunud mitu korda vaadata uut staffi kööki, aga mul on kahtlus, et ta isegi ei vaevunud seda tegema, kartes, et siis ta pruut lendab kohalt. Lendas ilma uue stafitagi. Kaua ikka jõuab istujatele maksta.
Eile tuli kööki uus poiss Tien. Meile sobivate tööaegadega ja puha. Palka pakkusin küll madalat, aga ütlesin ka et kõrghooajal on palk suurem ja eks ikka esimesel kuul tuleb inimest testida. Kõik oli nagu ok, aga täna hakkas juba rääkima, et vist ikka ei taha töötada.
No ma ei saa aru, mis värk toimub.!!!!!???????
Pole nagu midagi hullu seal köögis, pealegi, kui arvestada khmeeride laiskust, siis peaks ju olema hea meel, et rahvast vähe. Aga tema hakkas rääkima, et tal igav, kui pole külastajaid. Ohhhhh, saaks ma ainult sotti, mis tegelikult toimub. Tunne on selline, et keegi enda stafist töötab mu vastu köögi suhtes.

Eile oli mul tunne, nagu oleks mind mürgitada tahetud! Või on mul paranoia ja stress!
Käisime sõitsime eestlastega tiiru Sihanoukville peal, kõik oli jummalast okey, siis läksin koju, magasin tunnikese ja tulin baari. Lasin Saihal endale kanagrilli teha, aga kuskilt veerand säämise pealt ei maitsenud see mulle äkki enam ja andsin koertele. Koerad igatahes on elus, nii, et mul on ikkagi stress ja sellega ilmselt kaasnev paranoia, kuid mul hakkas öösel nii halb, et  arvasin hetkes et nüüd ongi pagoda laks. Isegi praegu - hommikul on jube kehv enesetunne. Kõik käib ringi, ning iiveldab.
 Kuid tegelikult mõtlesin, et kirjutan ajaviiteks valgetest ärimeestest. Nendest kes lihtsalt räägivad, kes ka midagi üritavad teha, natuke teevad ja teevadki päriselt midagi.
Kunagi reetis üks sakslasest ärimees, kes praeguseks kõrvuni võlgades ise on, et alati, kui tuleb(vad) uued valged linna ja hakkavad midagi toimetama, siis teeb sakslaste klubi kihlveo, et kaua turul püsitakse. Meie puhul oli pakutud kolm kuud. Läks vähe paremini, meil hakkas hiljuti kolmas aasta jooksma.
 Nii, aga ärimeestest siis. osa on selliseid (enamus siiski venelased), kes puhkama tulnuna avastavad, et siin on soe ja mõnus ja odav. neid jutte olen ma üle leti kuulanud sada korda, ja vastanud küsimustele, et mis ja kuidas. Ning, et nüüd nemad lähevad tagasi, müüvad kõik maha ja tahavad ka siin väikest baari teha. Tavaliselt sellised tagasi ei tule. Jutt jääb jutuks!. Aga on ka tagasi tulijaid. Üks noorpaar proovis kolm kuud hakata müüma khmeeridele lahtist õlut plastpudelites. Õnneks ei leidnud nad nii palju vastavaid pudeleid, mida neil äriks vaja oleks läinud. Või võib-olla kahjuks ei leidnud. Praeguseks on nad tagasi venemaa avarustes igatahes. Üks teine paar tuli- ostis katamaraani, et seda laenutada klientidele tasapisi, nüüdseks ostsid ka pisikese kohvibaari ja asi sujub. Ei olnud mingit reklaamimist, ega lokulöömist, lihtsalt tehti tasahilju kõik ära.
 Üks meie enda rahvusest poiss lubas suure suuga panna käiku võimsa veeatraktsiooni ja tõi maale võimsa tehnika selle tarvis. Nii kaua kui tehnika tuli, reisis ta ringi lihtsalt, ning nüüd, kui oleks veel viimane võimalus sel hooajal midagigi teha, on tal vesi ahjus. Pole staffi, kes teda aitaks. kisab ja vannub meil siin päevade kaupa, nõuab, et minu staff oma sõbrad talle välja ajaks. Ei midagi!
Samas, kui me talle rääkisime, et hoolimata sellest, et sul pole veel midagi, hakka juba tegelema stafi otsimisega ja vii end turuga kurssi, käi ringi ja vaata kuidas teistel sarnased asjad toimivad, aja korda oma vajalikud paberid - olime me lollid, aega oli küll ja temal oli jutu järgi juba kõik kontrolli all. Eilse seisuga pidi ta taas olema hommikul varakult platsis, et asjaga tegelda - keda pole, on meie oma ärimees.
 Veebruari algul laekus meile siia valgevenelastest paarike. Algul puhkama, aga avastades, et siin on tore, otsustasid kohe ka oma bisnise asutada. Teemaks siis mängud suurel ekraanil. Tegid Reiksiga siin läbirääkimisi, et panevad meile baari seinale valge lina üles, projektorid ja muud vidinad ka, ning vaat kus hakkab rahvas tulema mängima kõikvõimalikke powlinguid ja muud sellist.
 Reiks ei öelnud ei ei ega ja, lubas vaid asja kaaluda. Veebruari lõpunädalal, kui ma kodus lõuna ajal olin, ilmusid meile piljardilaua alla mingid roikad. Poisid ütlesid, et venelased  tõid. Venelased, siis valgevenelased, ise tulid mingil pärastlõunal läbirääkimistele, et panevad esimesest märtsist asja käima, ja kui kuu aega midagi ei toimu, siis võtavad maha, meile maksavad mingi summa seina ja baaripinna kasutamise eest. Selge see, pluss rahvas, kes mängib, ostab ka üht-teist baarist.
Esimene jõudis kätte ja ekraanist polnud haisugi. Pole tänaseni! Vahepeal käll kõidi teatamas, et asi viibis natuke ja nüüd kohe homme oleme monteerijatega paigas. Aga ei midagi. Nüüdseks on turistid vähemaks jäänud ja ärimeeste jutt, et see neid ei heiduta, vaid nemad teevad panuse rikaste kohalike peale, pani mind tõsiselt kahtlema nende toredas plaanis. Nn.valgete randa eksib kohalik rikkur harva. Olgu khmeer nii varakas kui tahes, ta eelistab siiski omi urkaid ja oma stiilile vastavaid söögikohti.
Tundub, et ka see äriplaan hakkab lagunema. Samas tegi üks valge tüdruk oma kohalikust peikaga Serendipi baarist seda ööseks rendile võttes ööklubi. Algus oli üsna nutune, kuid praeguseks on baar siiski elu sisse saanud. Kontingent, kes seal istub ja pidutseb küll eriti kaasa pidutsema ei meelita, aga eks igaühele oma.
Ootan huviga järgmise geniaalse ideega väljatulejat ja olen avatud kõigile pakkumistele -peaasi, et oleks taas korraks lõbus. Või peaks ka tegema mingi kihlveokontori - kaua keegi turul püsib! Ennast hoian praegu kuidagi vee peal, ehk hakkab siis paremini minema!

 Vihmahooaeg on sel aastal saabunud lausa üleöö.
Olen siin maal juba kahte nn. kõrghooaja lõppu näinud - kõik nad erinevad üksteisest kõvasti..
Seekordne saabus siis minu meelest liiga ruttu. Eile hommikul avastasin, et  vesi kannab äkki liiva rannast ära. Sain selle selgeks tajutud, kui juba jooksid poisid toolipatjade järele. Kallas alla mõnusa sabina. Ja, et sellest veel väheks ei jääks, müristas öösel ka. Korteris jooksevad välisseinad taas vett ja käterätid on põrandal. Proua korteriomanik vaatas asja täna hommikul, ning teatas samad sõnad, mis eelmisel aastal, kui sinna kolisime - kohe, kui vihmahooaeg lõppeb, laseb ta selle katuse korda teha. Eks ilmselt kunagi see juhtubki.
 Meri on igatahes nüüd muutunud. Lained käivad kõrgelt, ning sinisest värvist on saanud kiireltvahelduv hall-pruun-sinine-roheline. Kahjuks läks mu eelmine arvuti katki, nii, et illustreerivat kirjut veepilti pole võtta.
 See-eest on meil elu ikka kirju.
Hoolimata mu nõiatempudest suutis Saiha ämmamamma ikkagi panna poisi motot müüma. Ja loomulikult meie poolt poisile antud raha libises sügavale muti taskusse.
Ma võtsin selle peale teema ikka kohe väga rangelt üles ja teatasin, et kui baari raha pole poole tunni jooksul tagasi, või pole uut motot baari jaoks, siis külastan turu kalaletti koos politseiga.
Ossa, kus mehike läks keema! ilmselgelt polnud plikal ja emmel aimugi, et noormehe veerand motorahast tuli meie käest, tahtis teine rikast meest mängida vist. Igatahes oli osa rahast mul ruttu laual, osa tuli paari tunni pärast ja pisike osa jäi veel saamata, aga see on nii võike, et selle saamiseks piisab ühest palgaraha kinnipidamisest.
 Järgmisel hommikul selgus siiski, et motot on ikkagi baari vaja, jää sai otsa, ning seda eriti käe otsas ei tassi, ja selle dollari, mis tuleb motojuhile maksta, et jääd tooks lubasin ka poisi palgast maha arvata. No ma olin ikka päris tige ta lolluste peale.
Õhtuks toodi mulle siis moto, mille ma koheselt massinaks ristisin, sest kolmesada dollari eest polnud seal motost midagi. Hommikul muidugi massin ei käivitunud ka enam. Käskisin massina poodi tagasi lohistada ja raha täies ulatuses tagasi tuua. Saiha hakkas vinguma, et pood ostab tagasi odavamalt, mina teatasin, et see on sinu probleem, ja vaheraha lähen ka küsin pruudi emmelt. Tuligi raha täissummana tagasi krapsti. Kas ta nüüd ikka seda poest sai, või võttis taas kelleltki laenu, see mind enam ei huvita, hakaku ükskord oma tegude eest vastutama. Tundub, et ta on end kõva meest mängides nii sisse mässinud valedesse, et kujutan ette kuidas need pulmad toimuvad, kui see pruut asjast aimu saab. Tavaliselt saadakse, ja arvan, et poiss ka üsna varsti omadega plindris on. Kuna madalhooaeg tõmbab turistide voo nulli lähedale, pole tal ei tippi, ega muud lisaraha tulemas. Huvitav, mida rta neiule ütleb, kui kaks kuud palka ei tule. Esimene kuu kohe üldse mitte ja teine kuu vaid natuke.
 Aga, et oma õeluses veel rohkem liialdada läksin ma täna hommikul tuttava motomehega kasutatud motode poodi, katsusin ja mõõtsin seal igasugu pille, ning võtsingi ühe normaalsema ära omale. Lausa minu nimel ja puha. Chay oli ka kaasas, vaatas moto üle ja puha, käivitus kenasti, liikus ilusti, ei miskit paha - ja kujutage ette - ma olen ikka nii paha inimene, et jõudsime motoga baari, Chay jättis moto seisma ja käima see enam ei läinud. Viisime poodi tagasi, seal kõpitseti natuke, pandi laksti käima. Jõudsime baari, ning moto suri taas välja, ning ei käivitunud. Ma kutsusin nüüd mehikese poest taas motole järele ja homme hommiku lasen kõik kuramuse süütejubinad ka ära vahetada. Nüüd on mul juba põhimõtte küsimus, et minu ostetud kena pill ka tööle korralikult hakkaks, sest poiss irvitas rõõmsalt, kui moto ei käivitunud. Samas oli tal vist endal nii sitt tunne, et nüüd on minu nimel moto isegi kui see ei tööta, aga temal pole midagi.
  Näha on, et põeb kõvasti selle pärast, kõhtki hakkas teisel kohe valutama, ning pidi minema `` turult rohtu tooma´´. Ha-ha-ha!!! Tõeline mehhiko seebiooper!
 Naaberbaari Cocot hakkasin ka korralikeks kasvatama. Nimelt avastasin üleeile kogemata youtubest nende eriliselt nõmedate laulude playlisti, ja nüüd on nii, et kui neil see coco di rasta eriti kõvasti kõlama hakkab, lükkan endal ka kohe selle mängima, aga tibakese hilinemisega. Tuleb välja päris korralik kassikontsert. Esimese korraga ei saanud mehikesed arugi, mis moodi nende laulukesed nii jubedalt ökki kõlama hakkasid. Ma sain igal juhul parajalt nalja. Nüüd vähemalt ei ole kaks õhtut rohkem jubelaule pidanud kuulama.
Olen ikka mõnusalt õel!

Nii, mis meil siin soojal maal siis ka vahepeal juhtunud on?
Tegelikult kõike ja mitte midagi!
Hooaeg hakkab selleks korraks tasakesi otsa lõppema. rahvast jääb päev-päevalt vähemaks.
Reiks on õnnelikult Eestis, loodan, et sellest ka abi on.
Ja sellest hetkest peale, kui Reiks istus lennukile oleme me Saihaga purelenud nagu koerad.
Ja kõik algas sellest, et lõpetasin ta tüdruksõbraga töösuhted. Olin seda tegelikult plaaninud tükk aega, sest plikast polnmud suurt töötegijat, oli rohkem selline eksitav faktor, kes isegi liha grilli peal ei saanud ümber keeratud ilma, et Saiha tal kõrval poleks seisnud. Ja mille pagana pärast ma siis pleksin sellist raha üles. Nii ma siis poisile teatasingi, et kui plika tahab, võib siin käia, aga poole vähema summa eest.
Ei sobinud see noortele, plika lõpetas töö ja poiss hakkas kohe lolli mängima. Tuli elavalt meelde kahe aasta tagune Pai ja Skay juhus.
 Esiteks vähenes mul kohe samal õhtul drastiliselt sissevisatud külastajate arv. Ok, tegin märkuse ja olin kohe ka pahade eriti mustas nimekirjas.
 Järgmisel päeval saatis proua-ema mulle turult terve kilo pahaks läinud barracudat. Tubli! Ega ma kade tüdruk polnud, torkasin haisva kala Saihale nina alla ja palusin tal sellega ämmale vastu pead anda. Poiss pistis vastu lõugama, et tema pole asjast teadlik ja tema valis korraliku kauba. See võib muidugi ka tõsi olla, sest ilmselt ei mahtunud mutile pähe, et plika ei saa enam õhtuti kergelt tulnud raha.
 Üldse tundub mulle see mutt sellise toreda turuärikana - müügiks.
 Plika annab ta ka Saihale naiseks 3500 dollari eest. Ja olen kindel, et kui praegu tuleks kuskilt rikkam mees, siis see nn. kihlus, mida Saiha siin mingil ajal korraldas ja pool oma palgast sirgeks tõmbas, kaotab kehtivuse.
 Mulje on igatahes selline, et mutil on vaja see tüdruk iga hinna eest mehele saada. Noh, aga, et poiss meil selline pooleldi poja eest, hakkasin asja uurima ja targutama iga rahanõude kohta, mida mutt esitas. Ossa kurat, nagu oleks herilasepessa pissinud. Muti läks eriliselt änksi täis!
 Esiteks tahtis mutt, et poiss kohe maksaks pulmade eest. Poiss tuligi töll-töll palka ette küsima. Ma olin taas paha ja soovitsain poisil advokaadi juures leping teha, et kui memm peaks lepingust taganema, tuleb tal kahekordne summa poisile maksta. Haaaa! rahanõue hääbus koheselt.
 Aga nüüd läks pisut aega siis mööda ja mõni päev tagasi teatas Saiha, et tal vaja moto maha müüa, sest turuemme vajab ikka raha.
Raisk! Vot see ajas mind tagajalgadele! Kuradi mutt! Tean ju täpselt kuidas poiss kogus raha ja laenas osa meilt, et endale moto osta. Tean ka kuidas ta arutles, et kui osta uus, siis kaua see kestab jne. Nüüd siis on tulevane ämm võtnud nõuks iga hinna eest poiss oma käpa alla saada tehes ta eelnevalt kõigest tühjaks. Olen võib-olla paranoiline, aga tundub, et miski on selles poisi tulevases peres mäda!
Pole üldse veel kindel, et need pulmadki toimuvad. Kaklesime selle pagana motorolleri pärast nii, et poiss viskas mulle lausa meie poolt ostuks antud raha näkku. Selle peale teatasin külma rahuga, et palju õnne kõigile, kes edaspidi seda motot väljaspool baaristaffi kasutavad. Ma needsin selle ära!
 Kujutage ette, moto saabus turult tagasi poole tunni pärast peale selle nn. needuse peale panemist ning sellest alates pole enam müügijuttu teemaks võetud kuni täna hommikuni. Hommikul Saiha küsis, et kaua needus kestab. Rääkisin talle siis, miks ma olen vastu sellele, et ta kõik oma asjad plika emale maha müüb ja, et mul on kahtlused selle muti aususe suhtes. Tema lollpea ju arvab, et me ei taha, et ta seda plikat naiseks võtab. Ähhh, plikal pole viga midagi, tavaline kena lapsuke- emaga pole vaid ilmselt vedanud.
 Nüüd olen ootel, et mida memmeke järgmisena välja haub! Põnevus püsib nagu krimifilmis.
 Samal ajal pean tegelema ka meie mr. Estonia skuutriäri ja joomahimu ohjeldamisega.
 Kaido-poiss sai ometi oma asjad kätte, aga nagu kõik siin meie maal, tuli ka see suure hilinemisega. rahvast pole, laine kõrge ja sellel hooajal raha teenimine praktiliselt null. Nüüd on siis poiss masendusse sattunud ja kukkus napsutama. Käib ja otsib endale kohalikku abimeest, kes aitaks tal toimetada, aga siin maal ei saa päevaga endale staffi.. Pool aastat tagasi rääkisin talle, et selle asemel, et lihtsalt oleskleda siin, tegele äri ettevalmistamisega, aga kus kurat, tema ise teab. Nüüd on siis see käes! Kassiahastus ja käegalöömine. Igatahes keelasin stafil talle baarist rohkem alkoholi andmast, sest tegelikult on päris jube kuidas ta hommikul siin lärmas ja ropendas.
 Vohh, milline tore elu meil.
Praegu lasen Saihal tunnikese magada ja siis proovin CTkliinikusse arsti juurde minna. Peale viimast käsikähmlust reikoga tekkis mul kaelale suur muhk. Nüüdseks segab see juba ka käe liigutamist. Kõik, kellele olen seda jurakat kaelal näidanud, ei oska midagi arvata, aga Taavi eile soovitas küll arsti juurde imekähku minna. Eks sealt võib siis nüüd järgmine üllatus tulla.

 Lahkumisteaeg!
Esimesena läks Kati tagasi.Igatsen teda siiani ja tunnen puudust, aga eks oma osa oli sellel lahkumisel ka Reikol.
 Siis läks mõned päevad tagasi Birgit! Oli küll vaid kasinalt kuu siin, aga tönnisin terve päeva kui ta läinud oli.
Saiha-poiss tegi mõlemi lahkumise ajal selliseid koomukseid, et mine lolliks. Ja kõike selleks, et mitte lasta mul norgu vajuda ja ka ise mitte norutada. Katiga harjus ta ikka nii ära, et esimesed korrad kui Katrin helistas, siis ei tulnud poiss baari ligigi. Eks neil on see hingeelu ikka teistsugune kui eurooplastel. Samas on nemad harjunud tänu oma tööle pikkade lahusolekutega.
 Täna siis praegu s.o. kirjutamise momendil istub reiko lennukis ja lendab esialgu Singapuri, et sealt juba öösel Tallinna poole teele asuda.
Igatsen teda juba praegu tagasi, sest me pole kunagi nii kaua pidanud lahus olema kui nüüd (kolm kuud), aga ta pidi lihtsalt minema.
 Lihtsalt see on ta viimane võimalus alkoholismile abi leida.
Ega ta vist tegelikult minna ei tahtnud, aga pass mängis talle vembu.
Olin talle juba väga tükk aega üritanud selgeks teha, et kui ta professionaalset abi ei otsi, on meie kooselu läbi. Me ei suhelnudki enam normaalselt viimasel ajal, sest tal polnud kaineid päevi. Nendel harvadel selgetel momentidel sai ta sellest aru, aga viinakurat oli tugevam alati ja paar päeva peale jutuajamist rääkis ta taas endale risti vastu. Meie kõik olime lollid ja tema vaid normaalne. Ok, see selleks. Viimane suurem tüli tekkis Vabariigi Aastapäeval. Lihtsalt mina ei viitsinud Roadile lauda minna ja olin baaris. Reiks tuli lauast jummala normaalses konditsioonis tagasi, aga kui südaööseks oli alla randa jõudnud vaid käputäis pidulisi, hakkas järjest rohkem tigetsema ja lõpuks teatas, et rahvas ei tulnud randa istuma, kuna minusugune mõrd on baaris, kes kõiki saadab kõikvõimalikesse roppudesse kohtadesse ja üleüldse ei oska letis olla.
Ega ma ju ei oskagi, olen lihtsalt olude sunnil ja tänu temale ka ju katkise närvikavaga ammu juba. Ime siis, et mõnel õhtul väsimusest juhe kokku ei jookse.
Ok, jauras ja solvas mind nii kaua, kuni viskasin teda kõrretopsiga. Sellest piisas, et mind taaskord segi peksta. Suvise peapõrutuse valud polnud siiani järele andnud, nüüd siis sain uue hiigelmuhu ja uued prillid. Kahtlustan, et see imelik muna kuklas on ka kägistamiste tagajärjel tekkinud. Pead keerata on igatahes sitaks valus ja köhides on selline tunne, et ajud tulevad läbi kulmude välja. Pagan, peaks see jama ikka järele andma.
Minu õnneks tuli ta kallale baaris ja Saiha, ning Chay tirisid ta eemale ja panid kööki kinni, kuniks saiha mind koju viis.
 Me ei rääkinud sellest õhtust alates teineteisega sõnagi kuni üleeilseni.
 Lihtsalt viisin passid viisapikendusse ja seal selgus, et Reiksi pass lõppeb kohe-kohe ja viisat ei pikendata enam. BUDDHA ON OLEMAS! Ma ei saanud teda mingi väega nõusse, et ta lendaks koju tagasi ravile.
Ema-isa ja õde olid tänu minu kõnedele juba samuti seda meelt, et isa lendab esimesel võimalusel siia talle järgi. Tegelikult lootsingi, et tulevad järgmisel nädalal talle järgi, aga näe, läks teisiti.
 Praegu on ta siis juba viisteist minutit õhus olnud. Kas sellest reisist ka kasu on näitab aeg.