Vihmahooaeg on sel aastal saabunud lausa üleöö.
Olen siin maal juba kahte nn. kõrghooaja lõppu näinud - kõik nad erinevad üksteisest kõvasti..
Seekordne saabus siis minu meelest liiga ruttu. Eile hommikul avastasin, et  vesi kannab äkki liiva rannast ära. Sain selle selgeks tajutud, kui juba jooksid poisid toolipatjade järele. Kallas alla mõnusa sabina. Ja, et sellest veel väheks ei jääks, müristas öösel ka. Korteris jooksevad välisseinad taas vett ja käterätid on põrandal. Proua korteriomanik vaatas asja täna hommikul, ning teatas samad sõnad, mis eelmisel aastal, kui sinna kolisime - kohe, kui vihmahooaeg lõppeb, laseb ta selle katuse korda teha. Eks ilmselt kunagi see juhtubki.
 Meri on igatahes nüüd muutunud. Lained käivad kõrgelt, ning sinisest värvist on saanud kiireltvahelduv hall-pruun-sinine-roheline. Kahjuks läks mu eelmine arvuti katki, nii, et illustreerivat kirjut veepilti pole võtta.
 See-eest on meil elu ikka kirju.
Hoolimata mu nõiatempudest suutis Saiha ämmamamma ikkagi panna poisi motot müüma. Ja loomulikult meie poolt poisile antud raha libises sügavale muti taskusse.
Ma võtsin selle peale teema ikka kohe väga rangelt üles ja teatasin, et kui baari raha pole poole tunni jooksul tagasi, või pole uut motot baari jaoks, siis külastan turu kalaletti koos politseiga.
Ossa, kus mehike läks keema! ilmselgelt polnud plikal ja emmel aimugi, et noormehe veerand motorahast tuli meie käest, tahtis teine rikast meest mängida vist. Igatahes oli osa rahast mul ruttu laual, osa tuli paari tunni pärast ja pisike osa jäi veel saamata, aga see on nii võike, et selle saamiseks piisab ühest palgaraha kinnipidamisest.
 Järgmisel hommikul selgus siiski, et motot on ikkagi baari vaja, jää sai otsa, ning seda eriti käe otsas ei tassi, ja selle dollari, mis tuleb motojuhile maksta, et jääd tooks lubasin ka poisi palgast maha arvata. No ma olin ikka päris tige ta lolluste peale.
Õhtuks toodi mulle siis moto, mille ma koheselt massinaks ristisin, sest kolmesada dollari eest polnud seal motost midagi. Hommikul muidugi massin ei käivitunud ka enam. Käskisin massina poodi tagasi lohistada ja raha täies ulatuses tagasi tuua. Saiha hakkas vinguma, et pood ostab tagasi odavamalt, mina teatasin, et see on sinu probleem, ja vaheraha lähen ka küsin pruudi emmelt. Tuligi raha täissummana tagasi krapsti. Kas ta nüüd ikka seda poest sai, või võttis taas kelleltki laenu, see mind enam ei huvita, hakaku ükskord oma tegude eest vastutama. Tundub, et ta on end kõva meest mängides nii sisse mässinud valedesse, et kujutan ette kuidas need pulmad toimuvad, kui see pruut asjast aimu saab. Tavaliselt saadakse, ja arvan, et poiss ka üsna varsti omadega plindris on. Kuna madalhooaeg tõmbab turistide voo nulli lähedale, pole tal ei tippi, ega muud lisaraha tulemas. Huvitav, mida rta neiule ütleb, kui kaks kuud palka ei tule. Esimene kuu kohe üldse mitte ja teine kuu vaid natuke.
 Aga, et oma õeluses veel rohkem liialdada läksin ma täna hommikul tuttava motomehega kasutatud motode poodi, katsusin ja mõõtsin seal igasugu pille, ning võtsingi ühe normaalsema ära omale. Lausa minu nimel ja puha. Chay oli ka kaasas, vaatas moto üle ja puha, käivitus kenasti, liikus ilusti, ei miskit paha - ja kujutage ette - ma olen ikka nii paha inimene, et jõudsime motoga baari, Chay jättis moto seisma ja käima see enam ei läinud. Viisime poodi tagasi, seal kõpitseti natuke, pandi laksti käima. Jõudsime baari, ning moto suri taas välja, ning ei käivitunud. Ma kutsusin nüüd mehikese poest taas motole järele ja homme hommiku lasen kõik kuramuse süütejubinad ka ära vahetada. Nüüd on mul juba põhimõtte küsimus, et minu ostetud kena pill ka tööle korralikult hakkaks, sest poiss irvitas rõõmsalt, kui moto ei käivitunud. Samas oli tal vist endal nii sitt tunne, et nüüd on minu nimel moto isegi kui see ei tööta, aga temal pole midagi.
  Näha on, et põeb kõvasti selle pärast, kõhtki hakkas teisel kohe valutama, ning pidi minema `` turult rohtu tooma´´. Ha-ha-ha!!! Tõeline mehhiko seebiooper!
 Naaberbaari Cocot hakkasin ka korralikeks kasvatama. Nimelt avastasin üleeile kogemata youtubest nende eriliselt nõmedate laulude playlisti, ja nüüd on nii, et kui neil see coco di rasta eriti kõvasti kõlama hakkab, lükkan endal ka kohe selle mängima, aga tibakese hilinemisega. Tuleb välja päris korralik kassikontsert. Esimese korraga ei saanud mehikesed arugi, mis moodi nende laulukesed nii jubedalt ökki kõlama hakkasid. Ma sain igal juhul parajalt nalja. Nüüd vähemalt ei ole kaks õhtut rohkem jubelaule pidanud kuulama.
Olen ikka mõnusalt õel!