Eile oli mul tunne, nagu oleks mind mürgitada tahetud! Või on mul paranoia ja stress!
Käisime sõitsime eestlastega tiiru Sihanoukville peal, kõik oli jummalast okey, siis läksin koju, magasin tunnikese ja tulin baari. Lasin Saihal endale kanagrilli teha, aga kuskilt veerand säämise pealt ei maitsenud see mulle äkki enam ja andsin koertele. Koerad igatahes on elus, nii, et mul on ikkagi stress ja sellega ilmselt kaasnev paranoia, kuid mul hakkas öösel nii halb, et  arvasin hetkes et nüüd ongi pagoda laks. Isegi praegu - hommikul on jube kehv enesetunne. Kõik käib ringi, ning iiveldab.
 Kuid tegelikult mõtlesin, et kirjutan ajaviiteks valgetest ärimeestest. Nendest kes lihtsalt räägivad, kes ka midagi üritavad teha, natuke teevad ja teevadki päriselt midagi.
Kunagi reetis üks sakslasest ärimees, kes praeguseks kõrvuni võlgades ise on, et alati, kui tuleb(vad) uued valged linna ja hakkavad midagi toimetama, siis teeb sakslaste klubi kihlveo, et kaua turul püsitakse. Meie puhul oli pakutud kolm kuud. Läks vähe paremini, meil hakkas hiljuti kolmas aasta jooksma.
 Nii, aga ärimeestest siis. osa on selliseid (enamus siiski venelased), kes puhkama tulnuna avastavad, et siin on soe ja mõnus ja odav. neid jutte olen ma üle leti kuulanud sada korda, ja vastanud küsimustele, et mis ja kuidas. Ning, et nüüd nemad lähevad tagasi, müüvad kõik maha ja tahavad ka siin väikest baari teha. Tavaliselt sellised tagasi ei tule. Jutt jääb jutuks!. Aga on ka tagasi tulijaid. Üks noorpaar proovis kolm kuud hakata müüma khmeeridele lahtist õlut plastpudelites. Õnneks ei leidnud nad nii palju vastavaid pudeleid, mida neil äriks vaja oleks läinud. Või võib-olla kahjuks ei leidnud. Praeguseks on nad tagasi venemaa avarustes igatahes. Üks teine paar tuli- ostis katamaraani, et seda laenutada klientidele tasapisi, nüüdseks ostsid ka pisikese kohvibaari ja asi sujub. Ei olnud mingit reklaamimist, ega lokulöömist, lihtsalt tehti tasahilju kõik ära.
 Üks meie enda rahvusest poiss lubas suure suuga panna käiku võimsa veeatraktsiooni ja tõi maale võimsa tehnika selle tarvis. Nii kaua kui tehnika tuli, reisis ta ringi lihtsalt, ning nüüd, kui oleks veel viimane võimalus sel hooajal midagigi teha, on tal vesi ahjus. Pole staffi, kes teda aitaks. kisab ja vannub meil siin päevade kaupa, nõuab, et minu staff oma sõbrad talle välja ajaks. Ei midagi!
Samas, kui me talle rääkisime, et hoolimata sellest, et sul pole veel midagi, hakka juba tegelema stafi otsimisega ja vii end turuga kurssi, käi ringi ja vaata kuidas teistel sarnased asjad toimivad, aja korda oma vajalikud paberid - olime me lollid, aega oli küll ja temal oli jutu järgi juba kõik kontrolli all. Eilse seisuga pidi ta taas olema hommikul varakult platsis, et asjaga tegelda - keda pole, on meie oma ärimees.
 Veebruari algul laekus meile siia valgevenelastest paarike. Algul puhkama, aga avastades, et siin on tore, otsustasid kohe ka oma bisnise asutada. Teemaks siis mängud suurel ekraanil. Tegid Reiksiga siin läbirääkimisi, et panevad meile baari seinale valge lina üles, projektorid ja muud vidinad ka, ning vaat kus hakkab rahvas tulema mängima kõikvõimalikke powlinguid ja muud sellist.
 Reiks ei öelnud ei ei ega ja, lubas vaid asja kaaluda. Veebruari lõpunädalal, kui ma kodus lõuna ajal olin, ilmusid meile piljardilaua alla mingid roikad. Poisid ütlesid, et venelased  tõid. Venelased, siis valgevenelased, ise tulid mingil pärastlõunal läbirääkimistele, et panevad esimesest märtsist asja käima, ja kui kuu aega midagi ei toimu, siis võtavad maha, meile maksavad mingi summa seina ja baaripinna kasutamise eest. Selge see, pluss rahvas, kes mängib, ostab ka üht-teist baarist.
Esimene jõudis kätte ja ekraanist polnud haisugi. Pole tänaseni! Vahepeal käll kõidi teatamas, et asi viibis natuke ja nüüd kohe homme oleme monteerijatega paigas. Aga ei midagi. Nüüdseks on turistid vähemaks jäänud ja ärimeeste jutt, et see neid ei heiduta, vaid nemad teevad panuse rikaste kohalike peale, pani mind tõsiselt kahtlema nende toredas plaanis. Nn.valgete randa eksib kohalik rikkur harva. Olgu khmeer nii varakas kui tahes, ta eelistab siiski omi urkaid ja oma stiilile vastavaid söögikohti.
Tundub, et ka see äriplaan hakkab lagunema. Samas tegi üks valge tüdruk oma kohalikust peikaga Serendipi baarist seda ööseks rendile võttes ööklubi. Algus oli üsna nutune, kuid praeguseks on baar siiski elu sisse saanud. Kontingent, kes seal istub ja pidutseb küll eriti kaasa pidutsema ei meelita, aga eks igaühele oma.
Ootan huviga järgmise geniaalse ideega väljatulejat ja olen avatud kõigile pakkumistele -peaasi, et oleks taas korraks lõbus. Või peaks ka tegema mingi kihlveokontori - kaua keegi turul püsib! Ennast hoian praegu kuidagi vee peal, ehk hakkab siis paremini minema!