Vihmahooaeg on sel aastal saabunud lausa üleöö.
Olen siin maal juba kahte nn. kõrghooaja lõppu näinud - kõik nad erinevad üksteisest kõvasti..
Seekordne saabus siis minu meelest liiga ruttu. Eile hommikul avastasin, et  vesi kannab äkki liiva rannast ära. Sain selle selgeks tajutud, kui juba jooksid poisid toolipatjade järele. Kallas alla mõnusa sabina. Ja, et sellest veel väheks ei jääks, müristas öösel ka. Korteris jooksevad välisseinad taas vett ja käterätid on põrandal. Proua korteriomanik vaatas asja täna hommikul, ning teatas samad sõnad, mis eelmisel aastal, kui sinna kolisime - kohe, kui vihmahooaeg lõppeb, laseb ta selle katuse korda teha. Eks ilmselt kunagi see juhtubki.
 Meri on igatahes nüüd muutunud. Lained käivad kõrgelt, ning sinisest värvist on saanud kiireltvahelduv hall-pruun-sinine-roheline. Kahjuks läks mu eelmine arvuti katki, nii, et illustreerivat kirjut veepilti pole võtta.
 See-eest on meil elu ikka kirju.
Hoolimata mu nõiatempudest suutis Saiha ämmamamma ikkagi panna poisi motot müüma. Ja loomulikult meie poolt poisile antud raha libises sügavale muti taskusse.
Ma võtsin selle peale teema ikka kohe väga rangelt üles ja teatasin, et kui baari raha pole poole tunni jooksul tagasi, või pole uut motot baari jaoks, siis külastan turu kalaletti koos politseiga.
Ossa, kus mehike läks keema! ilmselgelt polnud plikal ja emmel aimugi, et noormehe veerand motorahast tuli meie käest, tahtis teine rikast meest mängida vist. Igatahes oli osa rahast mul ruttu laual, osa tuli paari tunni pärast ja pisike osa jäi veel saamata, aga see on nii võike, et selle saamiseks piisab ühest palgaraha kinnipidamisest.
 Järgmisel hommikul selgus siiski, et motot on ikkagi baari vaja, jää sai otsa, ning seda eriti käe otsas ei tassi, ja selle dollari, mis tuleb motojuhile maksta, et jääd tooks lubasin ka poisi palgast maha arvata. No ma olin ikka päris tige ta lolluste peale.
Õhtuks toodi mulle siis moto, mille ma koheselt massinaks ristisin, sest kolmesada dollari eest polnud seal motost midagi. Hommikul muidugi massin ei käivitunud ka enam. Käskisin massina poodi tagasi lohistada ja raha täies ulatuses tagasi tuua. Saiha hakkas vinguma, et pood ostab tagasi odavamalt, mina teatasin, et see on sinu probleem, ja vaheraha lähen ka küsin pruudi emmelt. Tuligi raha täissummana tagasi krapsti. Kas ta nüüd ikka seda poest sai, või võttis taas kelleltki laenu, see mind enam ei huvita, hakaku ükskord oma tegude eest vastutama. Tundub, et ta on end kõva meest mängides nii sisse mässinud valedesse, et kujutan ette kuidas need pulmad toimuvad, kui see pruut asjast aimu saab. Tavaliselt saadakse, ja arvan, et poiss ka üsna varsti omadega plindris on. Kuna madalhooaeg tõmbab turistide voo nulli lähedale, pole tal ei tippi, ega muud lisaraha tulemas. Huvitav, mida rta neiule ütleb, kui kaks kuud palka ei tule. Esimene kuu kohe üldse mitte ja teine kuu vaid natuke.
 Aga, et oma õeluses veel rohkem liialdada läksin ma täna hommikul tuttava motomehega kasutatud motode poodi, katsusin ja mõõtsin seal igasugu pille, ning võtsingi ühe normaalsema ära omale. Lausa minu nimel ja puha. Chay oli ka kaasas, vaatas moto üle ja puha, käivitus kenasti, liikus ilusti, ei miskit paha - ja kujutage ette - ma olen ikka nii paha inimene, et jõudsime motoga baari, Chay jättis moto seisma ja käima see enam ei läinud. Viisime poodi tagasi, seal kõpitseti natuke, pandi laksti käima. Jõudsime baari, ning moto suri taas välja, ning ei käivitunud. Ma kutsusin nüüd mehikese poest taas motole järele ja homme hommiku lasen kõik kuramuse süütejubinad ka ära vahetada. Nüüd on mul juba põhimõtte küsimus, et minu ostetud kena pill ka tööle korralikult hakkaks, sest poiss irvitas rõõmsalt, kui moto ei käivitunud. Samas oli tal vist endal nii sitt tunne, et nüüd on minu nimel moto isegi kui see ei tööta, aga temal pole midagi.
  Näha on, et põeb kõvasti selle pärast, kõhtki hakkas teisel kohe valutama, ning pidi minema `` turult rohtu tooma´´. Ha-ha-ha!!! Tõeline mehhiko seebiooper!
 Naaberbaari Cocot hakkasin ka korralikeks kasvatama. Nimelt avastasin üleeile kogemata youtubest nende eriliselt nõmedate laulude playlisti, ja nüüd on nii, et kui neil see coco di rasta eriti kõvasti kõlama hakkab, lükkan endal ka kohe selle mängima, aga tibakese hilinemisega. Tuleb välja päris korralik kassikontsert. Esimese korraga ei saanud mehikesed arugi, mis moodi nende laulukesed nii jubedalt ökki kõlama hakkasid. Ma sain igal juhul parajalt nalja. Nüüd vähemalt ei ole kaks õhtut rohkem jubelaule pidanud kuulama.
Olen ikka mõnusalt õel!

Nii, mis meil siin soojal maal siis ka vahepeal juhtunud on?
Tegelikult kõike ja mitte midagi!
Hooaeg hakkab selleks korraks tasakesi otsa lõppema. rahvast jääb päev-päevalt vähemaks.
Reiks on õnnelikult Eestis, loodan, et sellest ka abi on.
Ja sellest hetkest peale, kui Reiks istus lennukile oleme me Saihaga purelenud nagu koerad.
Ja kõik algas sellest, et lõpetasin ta tüdruksõbraga töösuhted. Olin seda tegelikult plaaninud tükk aega, sest plikast polnmud suurt töötegijat, oli rohkem selline eksitav faktor, kes isegi liha grilli peal ei saanud ümber keeratud ilma, et Saiha tal kõrval poleks seisnud. Ja mille pagana pärast ma siis pleksin sellist raha üles. Nii ma siis poisile teatasingi, et kui plika tahab, võib siin käia, aga poole vähema summa eest.
Ei sobinud see noortele, plika lõpetas töö ja poiss hakkas kohe lolli mängima. Tuli elavalt meelde kahe aasta tagune Pai ja Skay juhus.
 Esiteks vähenes mul kohe samal õhtul drastiliselt sissevisatud külastajate arv. Ok, tegin märkuse ja olin kohe ka pahade eriti mustas nimekirjas.
 Järgmisel päeval saatis proua-ema mulle turult terve kilo pahaks läinud barracudat. Tubli! Ega ma kade tüdruk polnud, torkasin haisva kala Saihale nina alla ja palusin tal sellega ämmale vastu pead anda. Poiss pistis vastu lõugama, et tema pole asjast teadlik ja tema valis korraliku kauba. See võib muidugi ka tõsi olla, sest ilmselt ei mahtunud mutile pähe, et plika ei saa enam õhtuti kergelt tulnud raha.
 Üldse tundub mulle see mutt sellise toreda turuärikana - müügiks.
 Plika annab ta ka Saihale naiseks 3500 dollari eest. Ja olen kindel, et kui praegu tuleks kuskilt rikkam mees, siis see nn. kihlus, mida Saiha siin mingil ajal korraldas ja pool oma palgast sirgeks tõmbas, kaotab kehtivuse.
 Mulje on igatahes selline, et mutil on vaja see tüdruk iga hinna eest mehele saada. Noh, aga, et poiss meil selline pooleldi poja eest, hakkasin asja uurima ja targutama iga rahanõude kohta, mida mutt esitas. Ossa kurat, nagu oleks herilasepessa pissinud. Muti läks eriliselt änksi täis!
 Esiteks tahtis mutt, et poiss kohe maksaks pulmade eest. Poiss tuligi töll-töll palka ette küsima. Ma olin taas paha ja soovitsain poisil advokaadi juures leping teha, et kui memm peaks lepingust taganema, tuleb tal kahekordne summa poisile maksta. Haaaa! rahanõue hääbus koheselt.
 Aga nüüd läks pisut aega siis mööda ja mõni päev tagasi teatas Saiha, et tal vaja moto maha müüa, sest turuemme vajab ikka raha.
Raisk! Vot see ajas mind tagajalgadele! Kuradi mutt! Tean ju täpselt kuidas poiss kogus raha ja laenas osa meilt, et endale moto osta. Tean ka kuidas ta arutles, et kui osta uus, siis kaua see kestab jne. Nüüd siis on tulevane ämm võtnud nõuks iga hinna eest poiss oma käpa alla saada tehes ta eelnevalt kõigest tühjaks. Olen võib-olla paranoiline, aga tundub, et miski on selles poisi tulevases peres mäda!
Pole üldse veel kindel, et need pulmadki toimuvad. Kaklesime selle pagana motorolleri pärast nii, et poiss viskas mulle lausa meie poolt ostuks antud raha näkku. Selle peale teatasin külma rahuga, et palju õnne kõigile, kes edaspidi seda motot väljaspool baaristaffi kasutavad. Ma needsin selle ära!
 Kujutage ette, moto saabus turult tagasi poole tunni pärast peale selle nn. needuse peale panemist ning sellest alates pole enam müügijuttu teemaks võetud kuni täna hommikuni. Hommikul Saiha küsis, et kaua needus kestab. Rääkisin talle siis, miks ma olen vastu sellele, et ta kõik oma asjad plika emale maha müüb ja, et mul on kahtlused selle muti aususe suhtes. Tema lollpea ju arvab, et me ei taha, et ta seda plikat naiseks võtab. Ähhh, plikal pole viga midagi, tavaline kena lapsuke- emaga pole vaid ilmselt vedanud.
 Nüüd olen ootel, et mida memmeke järgmisena välja haub! Põnevus püsib nagu krimifilmis.
 Samal ajal pean tegelema ka meie mr. Estonia skuutriäri ja joomahimu ohjeldamisega.
 Kaido-poiss sai ometi oma asjad kätte, aga nagu kõik siin meie maal, tuli ka see suure hilinemisega. rahvast pole, laine kõrge ja sellel hooajal raha teenimine praktiliselt null. Nüüd on siis poiss masendusse sattunud ja kukkus napsutama. Käib ja otsib endale kohalikku abimeest, kes aitaks tal toimetada, aga siin maal ei saa päevaga endale staffi.. Pool aastat tagasi rääkisin talle, et selle asemel, et lihtsalt oleskleda siin, tegele äri ettevalmistamisega, aga kus kurat, tema ise teab. Nüüd on siis see käes! Kassiahastus ja käegalöömine. Igatahes keelasin stafil talle baarist rohkem alkoholi andmast, sest tegelikult on päris jube kuidas ta hommikul siin lärmas ja ropendas.
 Vohh, milline tore elu meil.
Praegu lasen Saihal tunnikese magada ja siis proovin CTkliinikusse arsti juurde minna. Peale viimast käsikähmlust reikoga tekkis mul kaelale suur muhk. Nüüdseks segab see juba ka käe liigutamist. Kõik, kellele olen seda jurakat kaelal näidanud, ei oska midagi arvata, aga Taavi eile soovitas küll arsti juurde imekähku minna. Eks sealt võib siis nüüd järgmine üllatus tulla.

 Lahkumisteaeg!
Esimesena läks Kati tagasi.Igatsen teda siiani ja tunnen puudust, aga eks oma osa oli sellel lahkumisel ka Reikol.
 Siis läks mõned päevad tagasi Birgit! Oli küll vaid kasinalt kuu siin, aga tönnisin terve päeva kui ta läinud oli.
Saiha-poiss tegi mõlemi lahkumise ajal selliseid koomukseid, et mine lolliks. Ja kõike selleks, et mitte lasta mul norgu vajuda ja ka ise mitte norutada. Katiga harjus ta ikka nii ära, et esimesed korrad kui Katrin helistas, siis ei tulnud poiss baari ligigi. Eks neil on see hingeelu ikka teistsugune kui eurooplastel. Samas on nemad harjunud tänu oma tööle pikkade lahusolekutega.
 Täna siis praegu s.o. kirjutamise momendil istub reiko lennukis ja lendab esialgu Singapuri, et sealt juba öösel Tallinna poole teele asuda.
Igatsen teda juba praegu tagasi, sest me pole kunagi nii kaua pidanud lahus olema kui nüüd (kolm kuud), aga ta pidi lihtsalt minema.
 Lihtsalt see on ta viimane võimalus alkoholismile abi leida.
Ega ta vist tegelikult minna ei tahtnud, aga pass mängis talle vembu.
Olin talle juba väga tükk aega üritanud selgeks teha, et kui ta professionaalset abi ei otsi, on meie kooselu läbi. Me ei suhelnudki enam normaalselt viimasel ajal, sest tal polnud kaineid päevi. Nendel harvadel selgetel momentidel sai ta sellest aru, aga viinakurat oli tugevam alati ja paar päeva peale jutuajamist rääkis ta taas endale risti vastu. Meie kõik olime lollid ja tema vaid normaalne. Ok, see selleks. Viimane suurem tüli tekkis Vabariigi Aastapäeval. Lihtsalt mina ei viitsinud Roadile lauda minna ja olin baaris. Reiks tuli lauast jummala normaalses konditsioonis tagasi, aga kui südaööseks oli alla randa jõudnud vaid käputäis pidulisi, hakkas järjest rohkem tigetsema ja lõpuks teatas, et rahvas ei tulnud randa istuma, kuna minusugune mõrd on baaris, kes kõiki saadab kõikvõimalikesse roppudesse kohtadesse ja üleüldse ei oska letis olla.
Ega ma ju ei oskagi, olen lihtsalt olude sunnil ja tänu temale ka ju katkise närvikavaga ammu juba. Ime siis, et mõnel õhtul väsimusest juhe kokku ei jookse.
Ok, jauras ja solvas mind nii kaua, kuni viskasin teda kõrretopsiga. Sellest piisas, et mind taaskord segi peksta. Suvise peapõrutuse valud polnud siiani järele andnud, nüüd siis sain uue hiigelmuhu ja uued prillid. Kahtlustan, et see imelik muna kuklas on ka kägistamiste tagajärjel tekkinud. Pead keerata on igatahes sitaks valus ja köhides on selline tunne, et ajud tulevad läbi kulmude välja. Pagan, peaks see jama ikka järele andma.
Minu õnneks tuli ta kallale baaris ja Saiha, ning Chay tirisid ta eemale ja panid kööki kinni, kuniks saiha mind koju viis.
 Me ei rääkinud sellest õhtust alates teineteisega sõnagi kuni üleeilseni.
 Lihtsalt viisin passid viisapikendusse ja seal selgus, et Reiksi pass lõppeb kohe-kohe ja viisat ei pikendata enam. BUDDHA ON OLEMAS! Ma ei saanud teda mingi väega nõusse, et ta lendaks koju tagasi ravile.
Ema-isa ja õde olid tänu minu kõnedele juba samuti seda meelt, et isa lendab esimesel võimalusel siia talle järgi. Tegelikult lootsingi, et tulevad järgmisel nädalal talle järgi, aga näe, läks teisiti.
 Praegu on ta siis juba viisteist minutit õhus olnud. Kas sellest reisist ka kasu on näitab aeg.

 Pole väga tükk aega taas kirjutanud, sest pole millestki kirjutada olnud. Elu on siiani olnud lihtsalt nii kiire.
Kati lendas Cambodiast minema ja peale seda on baaris valitsenud jube tühjus. Saiha tegi esimesel päeval vaid koomukseid, et mitte ise nutta ja mul ka nutma hakkamist takistada.
 Aga mis teha, Kui Katrin ükskord kodus, küll siis suhtleme skaibis taas. Pealegi on mul nüüdseks kindel plaan suvel ka koju puhkama kuuks-paariks lennata. Kas tagasi ka tulen, näitab aeg.
 Kuna Katit enam siin pole, elavnes loomulikult ka perevägivald.
Tsükkel on ikka sama, kuus purjus, kaks kaine. kaine peaga palutakse andeks, ja kahe päeva pärast vehitakse taas rusikaid nina all.
 Eile oli siis nn. Eesti Vabariigi Aastapäeva pidustused Beach Roadis. Härra oli kindel mineja, nii et mina jäin siis baari tööle. Ega ma eriti ei igatsenudki lauda, sest olin kuskilt külma saanud ja pisike palavik oli üleval.
Nagu tavaliselt tuli härra tagasi randa  kainena, sest seltskonnas ta ju ei joo, et saaks näidata, et kõik on minu väljamõeldis.
 Baaris hakkas vaikselt tipsutama,  ning, et saaks ikka hoo sisse, siis tasapisi hakkasid ka minu pihta mürginooled lendama.
 Kuna eestlased olid end hotellis juba päris toredadeks joonud, siis  alla randa jõudis neid vaid paarteist. Needki nõudsid kõval häälel viinalisa ja tuiasid edasi.
 Ja siis läks meie majas triangel lahti. Vüidetavalt ei luba Taavi ja Lauri rahval rannabaari külastada, sest minusugune mõrd on letis, kes rahvast väidetavalt vaid v....u ja m...i saadab.  ketras ja ketras oma teemasid. Kui vastu ütlesin, et jah, ei tulda, kuna sa oled siin koomas vaid ja mina pean olude sunnil tegema tööd, mis mulle ei meeldi, teatas härra, et  võiksin üldse oma eesti armukeste juurde sõita jne. Kõik mu FB-s olevad meesturravad on mul järjest läbi magatatud. Normaalne!
 Viskasin teda nii lolli jutu eest kõrretopsikuga. Sellest piisas, et sain ümber baarileti jooksu teha. Õnneks olid Chay ja Saiha veel üleval ja hoidsid suuremad kaod ära, nii, et praeguseks on vaid katkine nägu, õlg ja küünarnukk. Loomulikult tuli härra aga baarist koju alles hommikul. Ja mitte selleks, et vabandada, vaid, et mind ukse külge üles puua. Sain tulema ja nüüd vaatan, mis üllatused õhtul ootavad ees.

 Kivi valge rassi kapsaaeda!
 Pagan kui rõvedad oskavad teist osa olla puhkuse ajal!
 Alatihti tuleb ette, et meilt küsitakse, kuidas me suudame elada nii räpasel maal nagu seda on Cambodia, kus prügi vedeleb kõikjal. Aga ainsad, kes vähemalt meie linnas prügikaste purjus peaga pikali kukuvad, või lihtsalt tahtest lahedad olla, neid jalaga ümber nügivad - on valged.. Ok ega ma väidagi, et khmeerid ei loobi prügi maha, aga neile on see sisse kodeeritud juba sajandeid, et prügi käibki maas, meile aga vastupidiselt - prügi koht on prügikast. Mis kuramuse pärast te siis seda vaest ja räpast Cambodiat veel rohkem sittate!
 Küllalt olen kuulnud, et kohalikud mehed on igavesed räpakotid oma pikkade küüntega ja kommetega Käivad  häda tegemas iga võimaliku posti najal, nagu koerad, ning kui ikka till sügeleb, siis sügatakse avalikult.
Valge mees kusemas vastu baari presentseina pole aga midagi. See on loomulik, Vetsu minnes ei sulge enda järel iialgi ust, jälle loomulik.
 Kui kohalikud taxigirlid välja arvata, siis ei amele kohalikud kunagi avalikult ja sex tuleb nende puhul kõne alla, kui ollakse ikka tükk aega kindel paar olnud ja pere poolt on ka õnnistus, ehk nõusolek abiellumiseks antud.
 Teha napsuse peaga kell neli päeval avalikus rannas oma kutile sületantsu koos kerge striptiisiga on valgetel täitsa loomulik.Mis siis, et ka ülejäänud rand sellest kaudselt osa saab. Bikiinides poeskäimisest ma parem ei räägigi.
 Üldiselt käitutakse ikka päris nilbelt. Aga ok, käituge! See on ju teie puhkus, aga ärge arvustage siis sealjuures kohalikke.
 Olgu teie meelest kohalikud räpased, mis sellest, et tegelikkuses käivad nad kordi rohkem kui teie päeva jooksul end pesemas, aga teie olete ju VALGEST RASSIST!

 Kiluuputus!
 Kätte on jõudnud taas veebruar, mis tähendab kaasmaalasete-eestlaste vältimatut kogunemist meie kuningriiki!
 Sellega kaasneb ka kiluuputus, Mitte, et midagi oleks pahasti, aga meie peres söön kilu ainult mina. Ja kui ikka päevas saabub kilukarpe kaks-kolm, siis tekkibki uputus. Õnneks on tulemas Vabariigi Aastapäev ja kilud lähevad üldkasutusse. Traditsiooniks on kujunenud kiluvõileivad pika laua taga.
 Aga tegelikult on ikka hea meel küll, kui  külalised ka külakosti viitsivad tuua. Lõin täna kodus külmkapi ukse valla, ja seal kus vaid pikka aega vaid veepudelid seisid hoovas ninna selline kodueestilik külmkappiluhvt, et lausa nina läks puhevile. Vorstid-singid-pasteedid. peenleival oli kohe eriliselt hõrk lõhn. Ja mis kõige armsam - "Merevaigu" juust lausa hüppas ise välja. Eile kui paki kätte saime (erilised tänud Katariinale ja teistele temaga koos reisijatele), viskasime kodus lausa näppu, et mitu ja millega nüüd võileibu tegema hakkame kohe. Põdraliha konservi jätsime esialgu rahule, sest valik oli nii mitmekesine, et poleks lihtsalt korraga jõudnud süüa. Isegi kass Juta sai ühe imepisikese sprotikese, rohkem ei raatsinud anda.
Reiks ja Kati rõõmustasid loomulikult ka "uute" "Kroonikate" ja muude ajalehtede üle.
 Reiksiga on momendil üldse oma teema.  Praegu püsib töömeeleolus ja üritab mitte murduda.. Muidu tegime diili, et  kui vääratab tsüklisse, siis läheb eesti ja hakkab  abi otsima. Loodame, et saab ilma selleta jalad taas alla, aga täna on küll tal juba selline üliraske päev. Otsib põhjuseta tüli ja tigetseb pidevalt. See on selge ohu märk taas.
 Aga rahvast on palju ja see tähendab ka omakorda pingeid baaride vahel.
Meie kõrvaltnaabritele ei mahu kuidagi pähe, miks meil on baarileti ümber istujaid "must,iljon", nendel vaid tühjus. Algul oli neil baarilett üldse nurgas, siis aga vedasid meie järgi keskele. ostsid kümmekond pukki ka istumiseks ümber ja jüid kliente ootama. Paraku jäi neil kahe silma vahelesee, et meil istub enamus kaasmaalasi leti taga. Ja kehtib reegel, et kus on, sinna tuleb juurde. Nüüd on siis naabritel kasutusel uus nipp. Mida rohkem meil koguneb leti ümber inimesi, seda tugevamaks läheb nende muusika. Ikka nii, et üks inimene võrdub kümme detsibelli. Lükkamegi siis alati oma musa välja, sest nende kuku-ruku-kuuu ületab mõistuse. Rahvast see neile juurde ei meelita, aga meie juurest õnneks ära ka ei peleta. Nii nad siis panevadki kõverate nägudega paar tundi baari enne meid kinni.
 Kõverate nägudega on nad ka selle pärast, et saatsin nende kokabrigaadi (Cheu ja Chram) koju. Nende, sest meespool oli nende Lina onu. Koju saatsin sellepärast, et mul oli kogu aeg kahtlus, et toimub mingi asjade ja söökide kantimine kõrvale. Vahele nad ei jäänud, aga klaasid ja muud vidinad olid järjepanu  kadunud. Nüüd otsime taas uut kokka ja niikaua on jällegi Chay köögis. Turuarved on taas stabiliseerunud ja 50 kilo riisi ei lõppe otsa nädalaga. Ok, staffi on ka vähem. Sna sai kuskile mujale tööle ja käib meil vaid hommikuti abis. Vennad ikka ei saanud koos nägelemata töötada. ja Jeckukene läks meil lihtsalt oma meelest parema töö peale. Sõber kutsus teda kolmeks õhtuks appi. Lubasin, aga kui kolmest sai viis, siis teatasin poisile, et ei maksa talle tervet päeva, kuna töötab vaid pool päeva. Selle peale hiiliski Jecku hommikupimeduses asjadega uude kohta. Paraku pole ullikesel taipu ette mõelda, et sai  sinna vaid kõrghooajaks appi. Madalhooajal lüüakse need abikäed tagasi koju. Jäävad vaid need, kes on ennast tõestada suutnud. meie jecku on juba korra niimoodi sule sappa saanud "Piraadi klubist". Ja seda oma aegluse tõttu - kui teine teeb kümne minutiga vähemalt viis kokteili, saab tema maha vaid ühega. Ja kiirus on määrav baaris.
 meiegi saime temaga hakkama vaid seepärast, et ta oli tegus hommikupoole rohkem, siis kui rahvast aga vähem. Õhtul oli ta lihtsalt selline paari laua teenindaja. Üle viie inimese jooksutas tal juhtmed kokku. :)

 Lubasin kirjutada oma kahest vaieldamatult lemmikust "lapsest"
Kaua neid kaks muidugi püsib, on iseasi, sest praegusel hetkel käib väike jagelemine esikoha pärast.
Vanemal vennal on muidugi tubli edumaa kahe aasta näol, kuid noorem püüab nüüd kõigest väest seda tasa teha oma supersarmikusega :). Minul jääb üle neid vaid ohjes hoida, et vennakesed karvupidi kokku ei läheks nii, nagu esimesel päeval.
 Ja tasapisi harjutan neid mõttega, et kumbki neist pole selles süüdi, et kasvasid eraldi.

Vanem vend ei suuda kuidagi unustada seda, et vanemad lahutasid, ning ema võttis lahkudes kaasa vaid temast vanema õe ja noorema venna. Tema jäi isale. Lapsepõlv sai rikutud, sest isa hakkas peale ema lahkumist nii kõvasti jooma, et jõi maha nii raha, kui kodu.
Poiss pidi kooli pooleli jätma ja sattus lõpuks tänavale.
 Aastaid ei suhelnud ta selle pärast ka emaga.
Kõige hullem on aga, et selle lõhutud lapsepõlve ja mahajätmise viha valab ta pidevalt välja venna peale. Samas venda väga hoides ja armastades südames, teeb ta talle pidevalt sõnadega haiget.
 Vend ei saa aru ja hakkab loomulikult vastu - nii nad pidevalt jagelevadki.
 olen tasakesi püüdnud lahti seletada neile, et te kumbki pole vanemate lahkuminekus süüdi ja noorem pole ka süüdi selles, et vanem maha jäeti. Nelja-viieaastased lapsed ju ei otsusta ise, kas minna emaga kaasa, või jääda maha. Nii juhtuski, et väiksem ja väetim võeti, suurem jäeti, lootuses, et saab hakkama.
Saigi, aga on siiani pahane ja õnnetu, et vastupidiselt vennale, pole haridust, tervis on juba käest ära tänu tänavalapseelule ja kõik, mis on saavutanud, on tänu vaid iseenda tarmukusele, vanematelt pole iial abi saanud. Nüüd on vist esimene kord, kui ta palus emalt toetust juhul kui peaks abielluma. Ja emaga suhtlemagi hakkas alles sel aastal üle pika aja.
Vahepeal tundub mulle, et Veasna ei saa aru, miks vanem venna selline tigedik kipub olema. Eks tema oli ju vanemate lahku kolides veel väike poiss ja  ilmselt tänu ema paremale elujärjele, mis võimaldas tal paremat elu, ei saa ta venna mõttemaailmast ega (olgem ausad) kadedusest kunagi aru. Saiha ongi tegelikult ka kade selle pärast, et Veasna sai lapsena kõik mida hing ihaldas, tema pidi aga tänaval varastama, et süüa saada.   Hoolimata kõigest on noorem vend  tegelikult väga hooliv vanema suhtes
Siis, kui kunagi  poisid baaris nugadega kaklema läksid ja vanem vend mitmeks päevaks minema kadus, käis noorem mitu korda päevas baaris teda otsimas ja küsimas. Rahunes alles siis, kui vanem oli talle lõpuks teada andnud, et kõik on korras.
 Niimoodi nad teineteisest tagaselja hoolivad ja armastavad.
Sarnased on nad ka kohutavalt ja mite ainult näost, vaid ka käitumiselt.
Vaadates-kuulates praegust Veasnat meenub koheselt kahe aasta tagune Saiha.

Maneerid on samad, temperament samuti. kõnnak ja kehahoid nii sarnased, et purjus pealik ei suutnud terve õhtu, kui noorem vend oli tööl esimest korda, aru saada, kuidas Saiha suudab iga paari minuti tagant T-särki vahetada ja samas ranna ja baari vahet toimetada. Alles järgmisel päeval tuvastas, et poisse on kaks :) Eks endalgi oli sama lugu. Paar päeva hõikasin mitu korda Veasnat (Sna) Saiha asemel.
 Nüüdseks on supersarnasus  järele andnud. Üks on ikkagi vara täiskasvanuks saanud ja alailma kõige pärast muretsev, teine selline lapsemeelne ja  poisilik veel. Aga isemõtlevad on siiski mõlemad. Snal läks meie seltskonnaga harjumiseks aega vaid paar päeva, töökorraldus oli selge paari tunniga. Ja siiamaale pole ma vastupidiselt teistele poistele, pidanud talle kunagi tegema igahommikust "restarti" (ärkame, peseme, koristame, avame baari jne.) Kauaks nii jääb, nüitab elu. Kui kõik laabub olen ilmselt õnnega koos, et mul on kaks väga asjalikku poissi tööl.