Kõige jubedam elusolend maakeral on inimene!

Ainult inimene tuleb sellisele ideele, et võtab ööklubist hotelli minnes tee pealt kaasa koera ja siis hotellini jõudes viskab looma lihtsalt sinna ette maha. Vaadaku ise, mis loomast edasi saab.
Nii juhtus meie poolpimeda Kustiga kaks ööd tagasi!
Vähe sellest, inimesed, kes teda nägid, ei suutnud pisikest koera ka oma juurde võtta, et hakata omanikku otsima. Pilt pandi küll üles, kuid kahjuks polnud koerakest enam siis seal, kus teda nähti. Hea, et vähemalt üks kohvikuomanik oli nii tubli, et andis talle mõlemil päeval süüa. Aitäh talle!
 Eestlaste hulgast olen aga taas endale leidnud inimese, keda ma ilmselt kunagi isegi enam ei tereta. Härra mäepealsest ööklubist tundis koera ära, aga ei vaevunud teda sülle võtma, ega koju tooma. Tema olla arvanud, et  ühe silmaga loom lihtsalt jalutab kilomeeter kodust eemal. Mis teha, kui mõnel on arunatukest sama palju kui makaagil.
Nüüd tiirutavad Saihaa ja Bizet linna peal, et koera leida, aga mul on süda kuidagi nii raske, et tundub et ei leia.