Üleeile õhtul saime kätte Aigari kadumaläinud pagasi!
Asju välja võttes ja kodust tulnud pluusi selga tömmates oli sellel niiii kodu lõhn, (Kata ära nüüd tönnima hakka), et tuli ka korra jälle kodukas peale ja ma kujutasin, ette kuidas kass-Berta siis mu riietega traallis, kui Kati neid kokku pani, et mulle saata :).Igatahes olin rõõmus, et kõik kohale jõudis!
Aga selle kohvri tagasisaamine oli paras pähkel, sest täpselt ei saanud keegi lennujaamas aru, kus see täpselt kadunuks jäi.
Et pagasis oli ka natuke kodust toidukraami ja ka meie riided, oli Reiks algul eriti närvis. Plaanisime ju rannas väikse jaanitule teha koos praekapsaga - aga ei!
Helistasime iga päev lennujaama, ja siis ühel hommikul teatati, et homme jõuab teie kott Sorya bussijaama Sihanoukvilles. Krt! meil oli plaan teha kaks vaba päeva ja seilata Koh Rongile. Ok, lükkasime sõidu päeva võrra edasi. Hommikul panid mehed siis "Puhtad pluusid" selga "lipsud" ette ning sõitsid bussijaama. Kott oli! Aga LOOMULIKULT mitte Aigari oma. Sai jälle helistatud, sõimatud, viisakalt vesteldud, veelkord sõimatud, keegi ei tea, kus kott on.
Lõime käega, ning sõitsime ära puhkama.

Võrratu saar, kui palju puhast, sinist vett, valget liiva, hämmastav, võrreldes meie Ochheuteali rannaga - paradiis!
Võtsime oma bungalow ja loomulikult võti ei keeranud. Imelikul kombel on meil alati mingid jamad võtmetega. Lõpuks saime siiski ukse lahti ja asjad üra pandud. Siis avastasime, et osadel bungalowdel on rõdul kaks võrkiike ja mõnusad lebotoolid. Meil üks kiik ja taburetid. Reiks va korralik, ei julgenud ümber vahetada, aga vennapoeg mul täpselt minusse :) tassis külmalt taburetid teise bungalow wttw ja tõi sealt meile korvtoolid. Mina monteerisin maha võrkkiige ja panin meie rõdule üles. Puhkus võis alata!

Aigar teatas kohe alguses, et tema oma noore eluga riskima ei hakka, dzungli avastamise rõõmu jätab meile ja pühendub rannale, päikesele, ning heale kohalikule köögile. Meie tegime siis kahekesi randadega tutvust. Terve saar on mägine ja metsane, aga rannikul on kümneid erineva pikkusega ja laiusega liivarandu. nendeni jõudmiseks tuleb läbi dzungli marrsida ainult. Kuna saar on suur ja meil oli puhkust vaid kaks päeva, siis teisele poole saart, kus pidi olema Cambodia ilusaim inimtühi rand, me lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud.
Kõndimise vahepeal kastsime end vette ja ühel hetkel vees olles kerkis meie kahe vahele põhjast ka vesipühvel. Oh sa müristus! Aga mul hakkas kiire kaldale minekuga. Reiks lihtsalt seisis ja vaatas, sest pühvel oli täpselt tema ja kalda vahel. Teadupürast on vesipühvel üsna ohtlik elukas ja alles mõned kuud tagasi oli toosama loom võtnud turisti sarve otsa, ning mõned meetrid edasi viinud enne põõsasse viskamist. Mees viidi igatahes kibekiirelt peale sellist kohtumist helikopteriga Bangokki haiglasse. Meil läks õnneks, pühvlil oli hea tuju ja ta ujus edasi. Meie tiirutasime ringi pimedani, siis hakkasime kaldal olevaid baare väisama. Sattusime kellegi Simoni sünnale, kuigi Simon ise magas juba.
Mingil hetkel tuli mulle meelde, et Sigrid rääkis planktonist vees ja me kimasime oma ööbimiskohta tagasi, et seal öösel ujuma minna.
LAHE! Ujuksid nagu keset kristallimerd. Kõik su ümber särab ja sillerdab. Ligunesime vist oma tunnikese vees, enne kui raatsisime magama minna. Aigar ei viitsinudki vaatama tulla, sest oli päikesega üle pingutanud. Ünneks ei tulnud palavikku.
Järgmisel hommikul ärkasime mootorsae vingumise peale. Kogu saare rannik on ehitusi täis, kerkivad aina uued ööbimiskohad, sest saar on populaarne puhkuspaik. Natuke kahju, sest ilmselt mõne aasta pärast pole ilusast vaiksest kohast midagi järgi.
Kuna magada enam ei saanud, läksime saare kivisele poolele randa kolama.

Kohalike küla enne seda saareosa oli lahe, pole vist paremat ideed lapsevankriks kohanud, kui seal. Võtad suure plastmassist kanistri, lõikad ühe külje ära, seod sanga külge nööri, paned tite sisse istuma ja... sõit lähebki lahti.

Sellise "käruga" võib julgelt titega ka merele minna, kuigi merel käimiseks on lihtsam siduda kokku mõned penoplastid, panna bambusridva otsa lipp lehvima, puri ka peale, ja pole probleemi, kalale saab nagu niuhti purjetatud.

Kahju, et tuleb praegu tööle hakata minema, muidu räägiks veel seljakotitäiest hiigelsuurtest merekarpidest, mida sai kaasa korjatud. sellest, et keset dzunglit, üsna raskelt ligipääsetavas kohas on saarel putka, millel silt Koh Rongi piirivalve ja politseijaoskond jne. Tuleb kõigil lugejail ise tulla ja vaadata kohapeal. Kaks päeva lähs mööda nagu silmapilk ja kolm tundi laevasõitu tõid meid tagasi reaalsesse maailma. Sadamas ootasid jälle motod ja tukid, ning vaikusest polnud jälgegi, tagatipuks hakkas ka sadama.!