Meri on paari viimase päevaga "ära söönud" ligemale 10 meetrit rannariba. Kui teised baaripidajad sellisest asjast rääkisid, mis juunis toimuma kaldaga hakkab, ei suutnud me seda uskuda. Nüüd siis näeme oma silmaga.

Selline oli meie rand siis veel mõni aeg tagasi, kui vihmad algasid. Iga päevaga kadus liiv mõne jupi kaupa merre, kuni ühel hommikul tuli hakata juba tagasi tassima, et kõnnitee äär oleks ikka liivaga tasa. Lihtsalt vihm oli sealt liiva merre uhanud. Teiselt poolt hakkasid lained rannas oleva "plätupuuni juba jõudma, ning lamamistoolid sai ära katuse alla toodud, et nad ühel ööl ei otsustaks hakata Koh Ru poole purjetama.

Paar rida laudu mahtus ikka veel kenasti liivale, kuni tuli üks tugevam tormihoog ja tassisime jooksujalu ka need sisse. Vihm oli nii tugev, et pidin jala koju tulema, kuna tuk-tukid ja motod ei saanud sõita üle Lõvide ringi. Alguses ma ei saanud arugi, mis värk on, kui kõik teatasid, et mine kõnni kui tahad, nemad ei saa sõita. Mõtlesin, et lolliks läinud, muidu on ju iga ilmaga dollari peale maiad, aga kui siis ringi peal vesi üle põlve tõusis ja vees seisvaid autosid nägin, oli selge, keegi lihtsalt ei pääsenudki läbi. Lihtsalt Lõvide ring on kahe künka vahel ja vihmavee äravool on sealt , kui kanalisatsioon välja arvata, vaid mööda teed alla Otrese poole. Nii ma siis koju "ujusingi", läbimärjalt. Järgmisel päeval hakkasime kallast ja kõnnitee äärt liiakottidega kindlustama, sest lausa minutitega tungis meri peale.

Meie ilusast rannast on nüüdseks järel vaid riismed, "plätupuu" juured on avatud tuulele ja veele, rand on täis kohutavat risu, mida on mõtetu koristada, sest mõne tunniga on see uuesti samasugune.

Õnneks ei ole vesi tulnud veel üle liivakottide ja nii saame panna välja igal hommikul vähemalt viis lauda viieteistkümne asemel. Asi seegi, kuigi inimesi see rand enam istuma ei meelita. Eile öösel uhusid lained randa meeletutes kogustes taldrikusuurusi rannakarpe koos kõikvõimaliku prahiga. Hommikul naelutasin puu külge vähemalt kümme omanikuta plätut. Rikkamad oleme ka prillide, hambaproteeside ja plasttopside, köite, ujumispükste ja veel loendamatute asjade võrra. Kust need küll tulid, seda teab vaid meri.
Lainetus on ka päris tugevaks läinud. Muidu nii peegelsile meri vahutab ja müriseb võimsaalt.

Kahjuks on meri nõudnud ka selle aasta esimesed ohvrid. Üleeilse jäid kaduma kaks meest, kolmas saadi kätte, oli küll koomas, aga ikkagi elumärkidega. Eile kadus mehe silme all lainetesse noor naine. Ja jäigi. Kole on muidugi see, et paraku andis meri naise täna küll välja, aga otse meie randa. Saiha nägi teda esimesena ja siis jooksid nad Reikole ütlema, et keegi ujub imelikult. Reiks tõigi siis uppunu kaldale. Kole! Päeval l'ks reiks ka ujuma ja ujus eemal ankrus olevate paatideni välja. Olin jumala närvis, saatsin lausa ühe skuutri vaatama, kas ta ikka jõuab tagasi. Jummala lollakas, aga ujus ikka tagasi, pärast veel kobises vastu, et tema oskab vees toime tulla. See oli muidugi enne laiba väljatoomist. Loodan, et niipea ta enam merre ei kipu.
Kohalike jutu järgi ptdi meri muide paari kuu pärast liiva randa tagasi tooma. Jääme ootama!