Laps tegi eile märkuse, et ema pole ammu juba ühegi kirjatükiga maha saanud!
vaatasin siis täna järgi - ja oh imet, olengi laisk!
Tegelikult pole vahepeal midagi erilist juhtunud ka, elu on liiga tavaline ja rutiinne vist juba. Midagi ei pane enam imestama eriti.
Aga tänaseks ikka üks tore uudis on - Aigar jõudis ühes tükis kohale!
Aga, et tulek oleks ikka Cambodialik, siis libedalt see ei kulgenud.

Kõigepealt osati kusagil lennujaamas ta pagas lennukist maha jätta, ja pagan seda teab, millises neist paljudest, kus ta ümber istus. See tähendab, et koos riietega hulguvad nukralt ringi ka meie jaanipäevapraekapsas ja valge viin koos suitsuvorstiga.
Aega on neil kohale saabumiseks poolteist päeva. Loodame, et tulevad!
Lennujaamas ootas vennapoega veel üks armas üllatus! Mingi mutt arvas, et kui taksojuhil on kääes silt, millel peale nime Aigar, on ka kiri Beach Road hotel, siis tema saab selle takso omale, ja kobis autosse. Taksojuht, va lambaabts ju ei tea, kes täpselt tulema peab, ja nii oli poiss ka taksost ilma. Õnneks pole ta mingi möku ja sai helistada. Roadilt orgunniti siis kiirest uus auto lennujaama. Nii kaua sai maailmarändur oma pagasi mitteilmumisest teatada. Lõpuks, kella kaheksa paiku õhtul saime "asenduslapse" ikka kätte. Pikkade pükstega ja higist nõretavana. Vedasin teise kohe Goldmarketisse ja ostsime mingid suvalised suveriided selga.
Siis, peale toavõtmete pidulikku kätteandmist, läksime randa sööma.
Staff oli nii elevil, et Pipi ei julgenud end tutvustadagi, ikkagi temavanune valge poiss, kes nende arusaama järgi sama hea kui minu lihane poeg. On ikka lollakas! Tegelikult ongi kohalikel nende õdede-vendade ja lastega mingi teema, et vennalapsed on ka sinu ja täditütred on õed jne. Vähemasti kutsuvad nad neid nii.
Eile tegin siis Aigariga tiiru turul, et teda kaubanduse poolega kurssi viia, saime vähemalt plätad ja paar särki juurde. Äkki ikka otsustatakse ka pagas kohale toimetada.
Elame- näeme, Cambodian-time ju!