Lahkumisteaeg!
Esimesena läks Kati tagasi.Igatsen teda siiani ja tunnen puudust, aga eks oma osa oli sellel lahkumisel ka Reikol.
 Siis läks mõned päevad tagasi Birgit! Oli küll vaid kasinalt kuu siin, aga tönnisin terve päeva kui ta läinud oli.
Saiha-poiss tegi mõlemi lahkumise ajal selliseid koomukseid, et mine lolliks. Ja kõike selleks, et mitte lasta mul norgu vajuda ja ka ise mitte norutada. Katiga harjus ta ikka nii ära, et esimesed korrad kui Katrin helistas, siis ei tulnud poiss baari ligigi. Eks neil on see hingeelu ikka teistsugune kui eurooplastel. Samas on nemad harjunud tänu oma tööle pikkade lahusolekutega.
 Täna siis praegu s.o. kirjutamise momendil istub reiko lennukis ja lendab esialgu Singapuri, et sealt juba öösel Tallinna poole teele asuda.
Igatsen teda juba praegu tagasi, sest me pole kunagi nii kaua pidanud lahus olema kui nüüd (kolm kuud), aga ta pidi lihtsalt minema.
 Lihtsalt see on ta viimane võimalus alkoholismile abi leida.
Ega ta vist tegelikult minna ei tahtnud, aga pass mängis talle vembu.
Olin talle juba väga tükk aega üritanud selgeks teha, et kui ta professionaalset abi ei otsi, on meie kooselu läbi. Me ei suhelnudki enam normaalselt viimasel ajal, sest tal polnud kaineid päevi. Nendel harvadel selgetel momentidel sai ta sellest aru, aga viinakurat oli tugevam alati ja paar päeva peale jutuajamist rääkis ta taas endale risti vastu. Meie kõik olime lollid ja tema vaid normaalne. Ok, see selleks. Viimane suurem tüli tekkis Vabariigi Aastapäeval. Lihtsalt mina ei viitsinud Roadile lauda minna ja olin baaris. Reiks tuli lauast jummala normaalses konditsioonis tagasi, aga kui südaööseks oli alla randa jõudnud vaid käputäis pidulisi, hakkas järjest rohkem tigetsema ja lõpuks teatas, et rahvas ei tulnud randa istuma, kuna minusugune mõrd on baaris, kes kõiki saadab kõikvõimalikesse roppudesse kohtadesse ja üleüldse ei oska letis olla.
Ega ma ju ei oskagi, olen lihtsalt olude sunnil ja tänu temale ka ju katkise närvikavaga ammu juba. Ime siis, et mõnel õhtul väsimusest juhe kokku ei jookse.
Ok, jauras ja solvas mind nii kaua, kuni viskasin teda kõrretopsiga. Sellest piisas, et mind taaskord segi peksta. Suvise peapõrutuse valud polnud siiani järele andnud, nüüd siis sain uue hiigelmuhu ja uued prillid. Kahtlustan, et see imelik muna kuklas on ka kägistamiste tagajärjel tekkinud. Pead keerata on igatahes sitaks valus ja köhides on selline tunne, et ajud tulevad läbi kulmude välja. Pagan, peaks see jama ikka järele andma.
Minu õnneks tuli ta kallale baaris ja Saiha, ning Chay tirisid ta eemale ja panid kööki kinni, kuniks saiha mind koju viis.
 Me ei rääkinud sellest õhtust alates teineteisega sõnagi kuni üleeilseni.
 Lihtsalt viisin passid viisapikendusse ja seal selgus, et Reiksi pass lõppeb kohe-kohe ja viisat ei pikendata enam. BUDDHA ON OLEMAS! Ma ei saanud teda mingi väega nõusse, et ta lendaks koju tagasi ravile.
Ema-isa ja õde olid tänu minu kõnedele juba samuti seda meelt, et isa lendab esimesel võimalusel siia talle järgi. Tegelikult lootsingi, et tulevad järgmisel nädalal talle järgi, aga näe, läks teisiti.
 Praegu on ta siis juba viisteist minutit õhus olnud. Kas sellest reisist ka kasu on näitab aeg.