Kiluuputus!
 Kätte on jõudnud taas veebruar, mis tähendab kaasmaalasete-eestlaste vältimatut kogunemist meie kuningriiki!
 Sellega kaasneb ka kiluuputus, Mitte, et midagi oleks pahasti, aga meie peres söön kilu ainult mina. Ja kui ikka päevas saabub kilukarpe kaks-kolm, siis tekkibki uputus. Õnneks on tulemas Vabariigi Aastapäev ja kilud lähevad üldkasutusse. Traditsiooniks on kujunenud kiluvõileivad pika laua taga.
 Aga tegelikult on ikka hea meel küll, kui  külalised ka külakosti viitsivad tuua. Lõin täna kodus külmkapi ukse valla, ja seal kus vaid pikka aega vaid veepudelid seisid hoovas ninna selline kodueestilik külmkappiluhvt, et lausa nina läks puhevile. Vorstid-singid-pasteedid. peenleival oli kohe eriliselt hõrk lõhn. Ja mis kõige armsam - "Merevaigu" juust lausa hüppas ise välja. Eile kui paki kätte saime (erilised tänud Katariinale ja teistele temaga koos reisijatele), viskasime kodus lausa näppu, et mitu ja millega nüüd võileibu tegema hakkame kohe. Põdraliha konservi jätsime esialgu rahule, sest valik oli nii mitmekesine, et poleks lihtsalt korraga jõudnud süüa. Isegi kass Juta sai ühe imepisikese sprotikese, rohkem ei raatsinud anda.
Reiks ja Kati rõõmustasid loomulikult ka "uute" "Kroonikate" ja muude ajalehtede üle.
 Reiksiga on momendil üldse oma teema.  Praegu püsib töömeeleolus ja üritab mitte murduda.. Muidu tegime diili, et  kui vääratab tsüklisse, siis läheb eesti ja hakkab  abi otsima. Loodame, et saab ilma selleta jalad taas alla, aga täna on küll tal juba selline üliraske päev. Otsib põhjuseta tüli ja tigetseb pidevalt. See on selge ohu märk taas.
 Aga rahvast on palju ja see tähendab ka omakorda pingeid baaride vahel.
Meie kõrvaltnaabritele ei mahu kuidagi pähe, miks meil on baarileti ümber istujaid "must,iljon", nendel vaid tühjus. Algul oli neil baarilett üldse nurgas, siis aga vedasid meie järgi keskele. ostsid kümmekond pukki ka istumiseks ümber ja jüid kliente ootama. Paraku jäi neil kahe silma vahelesee, et meil istub enamus kaasmaalasi leti taga. Ja kehtib reegel, et kus on, sinna tuleb juurde. Nüüd on siis naabritel kasutusel uus nipp. Mida rohkem meil koguneb leti ümber inimesi, seda tugevamaks läheb nende muusika. Ikka nii, et üks inimene võrdub kümme detsibelli. Lükkamegi siis alati oma musa välja, sest nende kuku-ruku-kuuu ületab mõistuse. Rahvast see neile juurde ei meelita, aga meie juurest õnneks ära ka ei peleta. Nii nad siis panevadki kõverate nägudega paar tundi baari enne meid kinni.
 Kõverate nägudega on nad ka selle pärast, et saatsin nende kokabrigaadi (Cheu ja Chram) koju. Nende, sest meespool oli nende Lina onu. Koju saatsin sellepärast, et mul oli kogu aeg kahtlus, et toimub mingi asjade ja söökide kantimine kõrvale. Vahele nad ei jäänud, aga klaasid ja muud vidinad olid järjepanu  kadunud. Nüüd otsime taas uut kokka ja niikaua on jällegi Chay köögis. Turuarved on taas stabiliseerunud ja 50 kilo riisi ei lõppe otsa nädalaga. Ok, staffi on ka vähem. Sna sai kuskile mujale tööle ja käib meil vaid hommikuti abis. Vennad ikka ei saanud koos nägelemata töötada. ja Jeckukene läks meil lihtsalt oma meelest parema töö peale. Sõber kutsus teda kolmeks õhtuks appi. Lubasin, aga kui kolmest sai viis, siis teatasin poisile, et ei maksa talle tervet päeva, kuna töötab vaid pool päeva. Selle peale hiiliski Jecku hommikupimeduses asjadega uude kohta. Paraku pole ullikesel taipu ette mõelda, et sai  sinna vaid kõrghooajaks appi. Madalhooajal lüüakse need abikäed tagasi koju. Jäävad vaid need, kes on ennast tõestada suutnud. meie jecku on juba korra niimoodi sule sappa saanud "Piraadi klubist". Ja seda oma aegluse tõttu - kui teine teeb kümne minutiga vähemalt viis kokteili, saab tema maha vaid ühega. Ja kiirus on määrav baaris.
 meiegi saime temaga hakkama vaid seepärast, et ta oli tegus hommikupoole rohkem, siis kui rahvast aga vähem. Õhtul oli ta lihtsalt selline paari laua teenindaja. Üle viie inimese jooksutas tal juhtmed kokku. :)