Kui midagi väga tahta, siis seda ka saab!
Ma olen kuskil eespool  juba meie invaliididest küll juttu teinud, aga eks aja kuludes tuleb jälle ka see teema taas üles võtta uuesti.
 Neid kätetuid  jalutuid on lihtsalt kogu Cambodia täis. Ajapikku on aga selgunud, et sugugi mitte kõik neist pole miinide või pommitamise ohvrid. On ka neid, kes on mõne muu õnnetuse üle elanud ja on ka kurvema saatusega noori. Neid, kes sünnivad vaesesse perre, kes teab mitmenda lapsena,  jaei paista silma eriliste annete ning nutikuse poolest. Nendega käib perel lihtsalt. Kui on tüdruk, siis viib tee linna, kas kuhugi koristajaks- kokkajaks, või , mis veel lihtsam taxigirliks. Viimane amet eeldab siiski ka natuke taipu, ning kenadust. Kuigi meil on nende seas ka "koleelukaid". Poistega on karmim värk - käsi maha ja kerjama!
 Jube! Kuid reaalsus!
 Samas on mehi, kes hoolimata oma invaliidistumisest üritavad tööle saada. Aasta tagasi Tonle Sapil käies nägime seal ühekäelist paadimeest, kes mängeldes sai hakkama suure paadi juhtimisega. Ja nüüd on meil endal tööl Veasna - neljakümnendates härrasmees ühe käega.

 Tuli end  lihtsalt ühel päeval tööle paluma ja kõik. Lubasime algul mõelda, sest egas invaliidi tööle võtmine on  siin maal natuke riskibisnes. Teised invaliidid hakkavad äkki mölisema, või valged turistid peavad teda üheks järjekordseks rahamangujaks jne.  Mõtlesime paar päeva ja otsustasime proovida. Nüüd on juba viis päeva Visnal tööle hakkamisest möödas ja asi sujub. Esimene eufooria on tal muidugi üle läinud. Ka tema puhul pole olnud erandiks see, et iga  luud pühib algul hästi, pärast kulub. Esimesed kaks päeva vehkis ta rahvast sisse visata nagu hull, nüüd juba  mökutab teinekord ja venib toolilt püsti, kui kliendid tulevad.
 Aga töötab. Kirjutab arveid vasaku  käega, viib asjad lauda, pühib ja koristab. Pole probleemi ja teised "paraolümpikud" on ka vait. Algul vaatasid naljakalt, et miks üks loll ei kerja vaid teeb tööd, kuid nüüd on üle läinud ka jõllitamine.  Pealegi, olles elanud mingi aja euroopas, valdab ta perfektset inglise keelt, õpetab teistele mu umbkeelsetele seda samuti, ning mulle mööda minnes tibake khmeeri keelt.
 Chay töö stoppisime ka. Ei saanud ikka asja tast. Mitte kuidagi ei suutnud viimasel ajal enam ennast töölilt püsti ajada ja telefoni kõrva äärest eemaldada. Pealegi panin ta ka tööle nagu teised - terve päeva, mitte ainult hommikul. oli nõus, aga küsis, kas võib oma uneaja arvelt linnas iga päev käia. Ok lubasin, kuid lõppkokkuvõttes istus ta tunde ööturul, samas kui teised magavad päeval vaid tunnikese-kaks. paar korda hoiatasin, ja kuna ei jõudnud kohale, siis -head aega! Kahju on natuke, aga mis teha.
 Vaikne on ka kuidagi novembri kohta, ja sajab! Sellepärast vist, et tegelikult üsna lähedalt möödus ju meist taifuun Hayan. Õnneks pööras ta küll Vetnamini jõudes üles põhja ja jättis meid lõunas rahule. Kuid uudistest pilte vaadates on õudne tunne küll. Täna kirjutas ka tuttav poiss kriisikoldest, et on elus ja terve, kuid elektrita ja kiviaega tagasi paisatud. Oli hea uudis1