Noh, kätte on jõudnud siis taaskord see aastaaeg, kui külastajateks on kõikvõimalikud sulelised-mardisandid!
 Ma tõesti ei saa nendest inimestest aru.
 Sa sõidad niigi odavale maale, võtad kolme peale kolme dollarilise toa, kus te ka kolmekesi ühes voodis magate. Ja siis kõnnid mööda randa, ning mangud, et tehke mulle kohe hommikul õllele allahindlust, sest üks dollar õlle eest on ju hirmkallis. Kurat! Keri oma Austraaliasse, või kuhu iganes ja mangu seal! Mine joo parem tallinna kesklinnas kolmeeurost õllelaga ja ära kigise siin leti taga.
 Ma tahaks tõesti teada, kus kohas sa mujal sööd kolme dollari eest mereande oma kõhukese pungil täis? Ok, tegelikult saab seda teha ainult aasias, ja ka enam mitte kõikjal.
No siis söö, aga ole vait ja ära ülbitse ja nõmetse!
Nagu saite aru, on taas madalhooaeg. Õigemini madalhooaeg jätkub veel sitemini, kui oli .
Vihmapilved käivad juba üle Sihanoukville, ning nii kuuma, ning niisket aprilli ma ei mäleta kolme eelneva aasta jooksul.

Vaat nüüd kukkusin bloggimissoonele!
Ja veendusin taas, et lollidemaa on ja jääb lollidemaaks, mis sest et ta mulle jätkuvalt meeldib.
Eile rääkis valgevenelannadest lesbipaar mulle toreda loo, kui ajuvaba võib olla asiaatide suhtumine.
Nad elavad paikselt Vietnamis, aga käivad Sihanoukvilles viisat pikendamas. Tulidki tüdrukud (vanust  neil 40 ja peale selle) taas Sivillesse. Oli parasjagu aastavahetuse pidude aeg ja viisaga läks pikemalt. Vaatasid siis meil ringi ja kui nädala pärast viisad käes, otsustasid ära sõita. Buss juhtus olema ilma wc-ta. Nii tehti iga tunni tagant peatusi, sest purjus venelaste seltskond nõudis kusele. Enne Phnomi olid mõlemad naised juba pidevast peatamistest ja teiste sõitjate lällutamisest nii väsinud, et jäid magama. Phnomis peatumise aja magasid nad rahulikult. Ja mitte keegi ei vaevunud ka neile ütlema, et teil on bussivahetus, tuleb maha minna. Kui siis lesbipaar hommikul silmad avas, oldi kenasti Seam Reapi jõutud.
Mis seal ikka, Seam Reap, siis Seam Reap. Naised võtsid asja rahulikult, käisid Ankor Watis jne.
Kuna rahad said otsa ja et varusid täiendada tuli ikkagi tagasi Vietnami minna. Ostsid siis taas bussipiletid, ning asusid teele. Arvestasid veel kenasti välja, et kaasasoleva 30 dollariga jõuab ilusti Natranki, kus ühel neil ema ees ootamas kodus. Nii, jõutigi seekord piirile ja passikontrollis tõmmati nad suure kisa saatel kohe kõrvale. Mis selgus! Lambapead olid Katja passi pannud Alesja viisa, ja Alesja passi Katja viisa. Selle peale annab ikka tulla. Piiripilud kädistasid nagu tulnukad "Galaxicas". Ikka, et käige nuud 120 dollarit välja, siis saate uued viisad. Naised nõitasid siis oma rahavarud ette, et pole kusagilt enam nõutud summat võtta. Kohale tormas ka miski kõrgem vietnamlane. Kaks tundi trampisid pilusilmad jalgu ja vehkisid kätega, rahvast täis buss ootas kannatlikult. Naised olid päris sokis, sest erilist ingliskeele valdamist piirikatel ka polnud. Lõpuks löödi käega, tehti tasuta uued õiged viisad ja naised said koju.
Nüüd tulid nad aga taas viisasid pikendama!
Läksid saatkonda, ning muidugi ütlesid, et kuulge, eelmisel korral te tegite sellise apsaka, mis meile piiril tublisti ebameeldivusi tekitas. Ja kuidas lambaantsud reageerisid! Ei mingit vabandust! Selle asemel oli terve personal pool tundi naeru lagistanud, et vvata kui vahvalt me passid ja viisad sassi ajasime! IMEDEMAA!

No eile jõudis siis meie kätte kord langeda immigratsioonipolitsei küüsi!
Oli "vahva", sest mitte keegi ei saa siiani aru, mis pabereid on veel peale tööloa vaja. Tundub, et trahvi tehakse lihtsalt kõigile ja igal juhul. Kui kaks päeva tagasi sai tuttav sakslane selle eest, et tal polnud tervisetõendit, siis Reiksilt ei küsitudki seda. Aga oma trahvi sai ka Reiks loomulikult kätte!
Mina olen igatahes kaks päeva olnud lennus. Üleüleeile, kui jama algas, siis sai sakslane kõiki tuttavaid hoiatada, et kel paberid korras pole, tõmmake uttu - mundris mehed asjatavad rannarajoonis. lendasin koju lausa momendiga. Reiks oli radikuliidiga kõveras ja baari tulla ei saanud. Redutasin siis õhtuni kodus. Pimeda saabudes meie politseinikud ei armasta ringi liikuda. Ei oldud siiski meil käidud.
Ja järgmisel, see siis üleeile, veendusin taas Buddha kohalolekust. Kui ma muidu olen ärkvel juba kell kaheksa hommikul, siis sel hommikul oli millegipärast selline unekas, et tõmbasin lõõska kümneni. No ei kuulnud kella, ega midagi. Siis tuierdasin veel Samuderasse kaupa tooma ja randa sain alles üheteistkümneks. Poisikonnad olid ka juhust kasutanud, ning alles ärkasid.
 Lõuna ajal tulid naabrid-venelased pärima, et kuidas mul läks. Ma ei saanud midagi algul aru, aga siis selgus, et mundrimehed olid varahommikul kattekilesid kraapinud ja tahtnud töölube kontrollida. Paraku polnud kelleltki kontrollida. Veronikal vedas ka, ta tuli siia, aga läks kõrvalbaari üüri maksma, ning nägi neid enne, kui nemad teda. Tõmbas loomulikult ka kohe koju peitu. Sergei istus meie pool ja tegi luuret.
Reiko tuli lõunaks siiski ise kohale, sest kaua ma ikka istun klientide poole peal leti taga ja mängin turisti. Ja ega me ei pääsenudki. Selle aja sees, mis mina olin koju läinud, ja Reiko veel tulemata, olid onklid tagasi tulnud. Stafile üeldi edasi, et olgu boss homme kell kümme hommikul platsis.
HA-hahaaaa! Reiks oli kenasti platsis, tegi baari lahti ja toimetas. Mina koristasin lõunani oma kodus. Keda ei tulnud - oli asjapulgad. Lõpuks pidin ikkagi baari tulema, sest kõht läks tühjaks, ning Samudera kaup oli ka vaja kohale toimetada.
Nii! Jõudsin kohale, sain kauba lahti pakitud, koeradsöödetud, ning vaevu jõudsin teisele poole letti Sergeiga juttu ajama, kui kaarnakari maandus. Ja, mis siis juhtus! Olime kogu aeg stafile pähe tampinud, et teie ei roni immigratsioonikatele juurde jutustama, kui ei küsita. Ja baaril on omanike vaid üks, ning teiste baaride omanikke ta ka ei tunne, ega tea. Nii kaua, kui Reiko pabereid välja otsis, läks Tsomrong otse loomulikult laua äärde lätutama. ja kui muidu ta raibe vastab iga asja peale, et ma ei tea, siis nüüd, kui küsiti, et kas ta kõrvalbaari omanikku teab, näitas ta otse Sergeile. Sergei pidi ta kohapeal maha lööma äärepealt. Tegelikult on baaripidaja seal küll hoopis tema naine, aga ikkagi. Ja loomulikult  lendas üks mehikestest kohe Sergeile peale, et mis ja kes ja kus. Sergei tegi end täiesti venelaseks, ei sõnagi englisit. Mina olin siis sõbralik ja tõlkisin, et ta pole omanik, aga puhkab siin ja istub tihtilugu kõrvalbaaris, sest talle meeldib seal. Ja pass on hotellis, kui tahavad, läheb toob kohe ära, passi kaasa tassida ei tohi, varastatakse ära ju jne jne. Õnneks olid pollarid tundmatud ja vist jäid uskuma. Minu käest isegi ei küsitud, et mis mutt mina olen.
Reiksile väänati trahv kaela ja taheti ka passi pandiks, et äkki ei masa ära. Reiks saatis nad seenele üeldes, et kuidas ma siis teie meelest raha pangast kätte saan, kui pass teie käes. Tükk aega tammusid mehikesed nõutult ringi, ja näitasid teiste passe, kes kõik olid seadusekuulekalt need loovutanud. Ei midagi minu mehe passi nad ei saanud. Lõpuks teatasid, et tulevad pool viis tagasi ja kui raha pole, siis on jaoskonda sõit. Reiks tõi raha, mina istusin taas rannatoolil ja võtsin turistipäikest, aga pollareid ei tulnud. Kurat mul oli juba päikesepiste, kui nad lõpuks kohale jõudsid. Ja siis tuli asja nael - Reiksile teatati, et kui tahad kviitungit trahvi eest, maksadtäissumma, kui ei siis ainult pool !!!!!
No mida asja? Tundub, et see asi on taas mingi suurem valgetelt rahapumpamise skeem!
Kuu lõpunianti Reikole aega, et tööluba muretseda. Siis ma ei teagi, mis saab, sest Reiks läheb maiks eesti. Ma pean siis vist ainult õhtuti baari nägu näitama.

 Vahepeal on palju vett merre voolanud, ning nn. kõrghooajast on saanud madalhooaeg. Vihma sajab juba igal öösel, õhk on rõvedalt niiske, rahvas on vahetunud. Lihtsalt  puhkajad on asendunud taas mardisantidega.
Oleme pidevas valvelolekus, sest immigratsioonipolitsei käib tegemas pistelisi reide, et kontrollida töö- aj elamisluba. Mul seda pole! Sest see maksab hunniku raha! Raha mul ka pole, sest polnud hooaega. Lihtsalt polnud turiste!
 Kõik on jube närvilised tänu sellele, ja iga pisemgi asi ajab s....keema.
 Taas  on hakanud mulle tunduma, et väljaminekute ja sissetulekutega on midagi korrast ära. Umbes nii, nagu novembris, kui Saiha ja Hong omale tegid. Nüüd tundub juba, et ka köögiplika ja turg on sellesse kaasatud. Eile, kui hakkasin selle üle arutlema, läks Saiha nii närvi, et viskas tooli puruks.
Juba see näitab, et asi pole puhas. Tabasin oma uurimisega vist hella kohta. kahjuks pole võimalik veel seda tõestada. Aga pole viga, siiamaale on kõik valed aja jooksul päevavalgele tulnud.
 Staffi on ka väheseks jäänud!
Sellest, mis juhtus Bizetiga, on mul tõsiselt kahju.
Bizet sattus kasiino küüsi.
Nüüdseks on selgunud, et see mängurihaigus pole tal esimest korda, mõned aastadtagasi olla tal sama asi olnud. Läheb mängima ja ei suuda end peatada. Mina ei saanud muidugi aru, mis Bizetiga lahti on. Hommikuti silmad punased ja väsinud. Pohmelli nagu pole ka. Ja pidevalt kadus kuhugi äkki tunnikeseks.
Nii, ja ühel õhtupoolikul oli taas kadunud. No võtsin seda rahulikult, sest viimasel ajal juhtus seda alatihti. Aga hommikul ka polnud teda platsis.
Mingil hetkel tunni-paari pärast avastas Hong (tema meil ainus raha koguja), et kõik ta säästud on toast läinud. ja sääste polnud vähe, ikka mingi paari tuhande dollari ringis. Ma tegelikult polegi siiamaale aru saanud, palju tal täpselt oli raha.
Mina kahtlustasin Tyd, kelle Reiko oli eelmisel õhtul taas koju saatnud, aga poisid hakkasid kohe seletama Bizetist. Hakkasime siis kaameraid vaatama - ja nii oligi. Bizet käis terve öö iga tunni tagant baaris poiste toas hiilides.  Oli selge kohe, kus teise mehikese rahad läksid. Seda enam, et siis said ka poisid suu lahti, ning hakkasid rääkima, et ta taas mängib. Kuradi lollakad! Ei saanud mind alguses kohe hoiatada. Loomulikult oli Bizeti telefon ka välja lülitatud.
Mina olin täiestu kindel, et seda poissi ei näe me enam kunagi!
Aga öösel - just siis kui olin kodus magama jäänud, helistas Hong ja palus kibekiirelt mind baari tagasi tulla.
Bizet oli välja ilmunud!
Istusime kolmekesi terve öö baaris ja rääkisime. Bizet sai ülihästi aru, mida ta on teinud ja ka tunnistas, et ta on samamoodi sõltlane, nagu reiks alkoholi suhtes. Hong oli muidugi maruvihane alguses. Ja õigusega oli, aga lõpuks sai temagi asjast aru, mis on tegelikult juhtunud. leidsime siis koos, et kuna meil pole Bizetile sellist summat kusagilt palgana võtta, tuleb tal minna kuhugi sellisesse kohta tööle, kus ta saaks tagasi hakata maksma. Valik langes saarele. Seal pole kasiinosid, äri läheb tunduvalt paremini kui mandril ja mandrile sõit ka stafil raskendatud. Nii ta mul siis nüüd ajutiselt "ravil" ongi.
 Ravile üritab  taaskord Eesti lennata ka Reiko.
Praegu on natuke see minek nagu teistmoodi. Vanemad muretsevad lennupileti ja viivad ka ravile. Enam ei saa ta nii palju vuffeldada ja neid lolliks teha.
Ja ta on ise huvitatud sellest, et abi saada. Ei aja sõrgu vastu, ega mõtle mingeid põhjusi välja, et siia jääda.
Vast saab tast veel asja. Ei taha ju eelnevaid kooseluaastaid lihtsalt minema visata.
Baari panime ka müüki! Hakkab see Cambodia kuidagi end ammendama. Või õigem oleks öelda, et mitte Cambodia, aga rand. Litsid ja käepaelamüüjad kutsuvad esile okserefleksi. Muusikat, mis õhtuti igas baaris kriiskab, ei kannata ma silmaotsaski enam.
 Mingi teleajakirjanik on tänasest meil liikvel ja tahab teha kohalike eestlastega kohalikust elust saateklippe. Ikka, et miks tulite ja kuidas elate jne, jne. Loodan, et rannabaar jääb tal kahe silma vahele. Tegelikult hakkas enamus minu siinsetest tuttavatest eestlastest protestides sumisema selle vastu - mis on see teiste asi, kuidas me elame. Tulgu proovigu ise ja siis kirjutagu :) ! Valel ajal tahab ta neid interviusid - rahvas pole meeleolus, sest hooaeg oli s...t!
 Ah jaa, veel stafist! Ty!
Kolme kuu jooksul suutis ta korra ise töö stoppida, ning siis end tagasi paluda, ja suutsime meie tema tööd kuuel korral stoppida teda taas tagasi võttes. Nüüdseks on ta jäädavalt kollektiivist lahkunud!
Viimane kord ületas kõik piirid.
Esiteks hakkas ta mulle hommikul kella viie paiku Hongi telefonilt helistama ja seosetut ingliskeelset mula ajama. Läksin jummala närvi, sest arvasin algul, et taas on baaris mingi jama.
Hommikul tüüle jõudes oli asi selge - mehikesed olid pidutsenud tugevalt.
Ok! Aga ülejäänud pidutsejad suutsid endale hargid alla ajada ja hakata laudu-toole tiira-taara  välja tarima hakata. See aga magas toas nagu karu talvel.
Käisin teda kolm korda äratamas. Tulemusteta! Kolmandal korral, kui toast välja sain, oli ta hüppega voodist väljas, lajatas ukse pauguga mu selja taga kinni, nii, et mul olid kannikad seljaga ühetasa, ning röögatas, et ole vait, ma tahan magada.
 Mis mõttes! Ma olin tagasi toas nagu keravälk, mehike sai voodist lae alla tõstetud ja lõplikult ärkvele raputatud!
Andsin "kõvamehele" aega viis minutit järele mõtlemiseks ja otsustamiseks, kas boss ja palgamaksja olen mina, või tema. Ja kui ikka uni nii magus on, siis saab kodus põõnata palju tahab. Ja sinna ta läkski!
Praegu aga selgus, et mul taas hommikul vedas! Immigratsioon, oli hommikul randa kamminud, aga mul oli täna selline unekas nagu Tyl. Magasin kogemata kella kümneni!

 Taaskord puhkasin ma üksi!
Reiko ema-isa ja onu lendasid meile külla! Reiko tervitas neid sellega, et lennujaama vastu ei jõudnud! Alkohol oli tähtsam, kui vanemad. Õnneks oli siiski nimeline takso vastus ja ka hotelliga aitasid kohalikud eestlased kibekiirelt.
Reiko puhus küll õhtul ehmatusest korra selgemaks ja sai vanemad vähemalt ära näha. Öösel baarist koju minnes tegin talle üllatusvisiidi ja võtsin ära peidetud alkoholi ning panin mehikese järgmise lõunani luku taha. tegi küll hommiku otsa imevigureid, et välja pääseda, aga vähemalt said vanemad peale lõunat kainu pojukese endale.
Püsis isegi kaine vabariigi aastapäeval. Eks muidugi ema valvas ta järele.
Ok, see selleks!
Sõitsime onu viimaseks puhkusenädalaks kõik koos Seam Reapi.
Oh kuidas ma ootasin seda puhkust koos valgete inimestega. Kujutasin ette, kui lõbus võib olla.
Bronnisin hotellid ja tegin Reiksi eest reisikondikava isegi valmis.
Ja mis siis toimus!?
Ilus näitemäng!
Vanemate nähes oli poeg viisakas ja asine. Minust hoiti võimalikult kaugemale. Mitte kordagi ei veaevutud küsima minu arvamust, või soovi. Vahepeal, kui läks meelest, et vanemad on kuuldeulatuses tuli ikka sekka salvavaid märkusi kah.
Mingil hetkel ühes poes sai mul siiber. Olin just jäänud kreeme vaatama, kui härra mulle selja tagant kähvas, et keri edasi, pole sulle midagi vaja. Vihastasin ja läksin ära poest. Ema tuli veel õiendama, et võiksin ikka kenasti käituda ja mitte Reiko peale pahandada. Võinuksin jah, aga vot ei saa kogu aeg kõike alla neelata.
Teine tore ja rõõmus moment oli teise päeva hommikusöögil. Kuna hotelli hommikusöök mulle esimesel päeval ei maitsenud, otsustasin, et lähen hommikul hoopis söögitänavale corissante sööma. Need on Seamis väga head. Ei kutsunud ma Reikot kaasa, ega midagi - ise tuli. Ja kui üritasin vestlust vöhegi arendada, siis sain taas nagu laksus. Pluss veel pärast ka, sest talle polevat saiad maitsenud ja oleks ikka pidanud teistega koos hommikul nuudleid sööma, Tema jäi minu pärast nälga! No mis ma oskasin öelda. eelmisel hommikul ei saanud ju mina kõhtu täis, aga see polnud ka teiste mure. Õnneks kimas kogu seltskond kivisid Ankor Wati imetlema. Seoses sellega, et mind juba eelmisel õhtul oli lauas üritatud maha teha, ei öelnud ma sõnakestki, kui seltskond end varemete vaatamiseks kõige palavamal ajal tuk-tukile sättis.  lihtsalt tean omast kogemusest, et õigem oleks minna varahommikul ja palaval ajal basseinis logeleda. Nemad tegid vastupidi, aga olgu pealegi. Mina lasin teha maniküüri ja tundsin end korraks ka inimesena.  Õhtupoole olid nagunii taas platsis salajased solvangud, kui keegi ei kuulnud. Kui mainisin, et vanemad oleksid valmis koos Reikoga Eesti lendama, et ta ravile saaks, siis vastusest oli aru saada, et seda ei juhtu. Ei ole see inimene huvitatud abist. ja oma silmakirjaliku käitumisega on ta vaid mõne päevaga taas vanemad ümber veenud. Temaga on kõik korras, ainult mina olen loll ja närvihaige!
Olen jah, mis teha! Elu alkohoolikuga on selliseks muutnud. Nägude tegemise asemel oleks keegigi võinud minult pärida, kuidas ma hakkama olen saanud ja kas jaksan veel? Ei! Selle asemel sain hoopis Reiko emalt riielda, et ei suuda end neile sobivalt ülal pidada.
Phnom Penhis läks asi käest ära, kui selgus, et broneeritud hotelli pole olemaski. Ainult seinad! Tänud Booking.comile!!! Edaspidigi bronnin kõik sealtkaudu. Mul oli hotelli valikul vaid üks soov, et oleks rõdu ja ma ei peaks suitsetamas käima wc-s, või kuskil nurga taga.
Kui selgus, et broneeritud hotelli ei eksisteeri, juhatasid tuk-tukimehed meid mingisse enda sõprade hotelli. Seal oli bassein, aga rõdusid polnud. Ja üldse oli see hotell kuidagi ebameeldiv. selline raske mööbliga ja ...... Kõndisin tagasi tuki peale ja ütlesin, et mina sellesse hotelli ei lähe. Kõik kribisid siis ka kohe sealt minema. Noh, tegin siis ettepaneku, et istume kuhugi kohvikusse maha ja mehed lähevad vaatavad ringi, et leida meelepärast hotelli. reiko hakkas aga karjuma, et mida ma pirtsutan, teised tahavad basseini ja olgu ma rahul. Ega see minu puhkus pole, leppigu ma sellega, mis teised tahavad, minu soov ei loe midagi. Lõpuks käratas, et keri minema, kui ei meeldi! Ja ma läksingi. Istusin kohvikus niikaua, kui mu pass mulle järele toodi (ilma ühegi vabanduseta) ja võtsin endale rõduga toa otse kohviku kõrvalt. Shoppasin kogu raha eest ja hoolimata sellest, et olin toa võtnud kaheks ööks, võtsin takso ja sõitsin Sivillesse tagasi. Ei helistatud mulle kordagi päeva jooksul, et vabandada ära ajamise eest, või küsida, kuidas ma end üksi tunnen. Ei ole siiamaale huvi tuntud, kus ma olen, või mis minust sai!
Aitäh oodatud puhkuse eest!
Selle puhkuse viljad valmivad ilmselt alles selleks päevaks, kui ema-isa lennukile astuvad. Siis ma alles kuulen, mis härra minust arvab! Ennustada on kerge, sest ei usu, et sõnavara eriti on uuenenud, eks lehmad ja muud elukad hakkavad taas igapäevatervitusteks.

 "Mida sa vana Vene lits siin istud!": sain eile Prantsuse maadami käest tervituseks, kui talle selgus, et ta ei saa oma kokteili 2 dollariga, sest meie "idioodid" tunnevad kella!
 On meil siin kõiksugu rahvast läbi käinud, on eestlasi olnud, kes peavad siinseid teenindajaid rottideks jne., aga see maadam oli tõeline oma rahva esindaja.
Tegelikult olin üllatunud, sest prantslased käituvad tegelikult siin kenasti. Aga ilmselt oli tollel proual kehv päev olnud. Tuli arvet maksma viiekas näpus! Mina ütlesin, et 1 moment, kohe kirjutavad poisid arve. Ei tema teab, et peab kahe koksi eest maksma neli dollarit. Mina siis vastu, et ei-ei, te tulite enne Happy Houri, siis on kokteilid ikka 3 dollarit. Kus kukkus kisama, ikka et sa vene lits mine koju ja nii edasi.... Ütlesin talle, et Eesti ja Venemaa on väga erinevad maad, ning ka rahvused on erinevad. Korraks tõmbas tati kurku, kui kuulis, et polegi russia, aga siis teatas, et ikka tuli peale viit istuma ja staff on idioodid, kes kella ei tunne. Ossa, kus mul lõi s...a keema! Ma ise võin oma staffi sõimata, kui on vajadus, aga mingi konnasööja ei tule poisse sõimama.
Igatahes lahkus maadam meilt kuue dollari võrra vaesemana ja soovitusega mitte tagasi siia tulla! ;)
 Aga, mis meil siis ka vahepeal juhtunud on?
Ausalt mitte midagi märkimisväärset!
Elan juba nädalajagu omaette korteris!  Oli see plaan ju juba ammu, et kui Reiko ei lõpeta joomist, siis lähen eraldi elama. Ja ühtäkki leidsingi sobiva korteri. Hind vastuvõetav ja korter poole euroopalikum, kui senine. Kolisin välja lausa minutitega.
Ja mida siis tegi härra selle peale!?
Palus mind ikka edasi tema juurde jääda!?
Oh ei! Hoopis hakkas arutlema, et kuidas nüüd tema siis edasi elab ja kuidas me rahasid jaotama hakkame. Temal ju vaja raha.
Soovitasin tal joomine lõpetada ja raha tegema hakata!
Hakkaski! Samal öösel helistati mulle haiglast, et leidsime ühe mehe, kellel on teie telefoni nr. ja helistasime! Mees oma nime et tea ja on kontaktivõimetu! Lendasin kohale! Loomulikult oli see Reiko! Selleks ajaks, kui mina jõudsin, oli ta juba puhtaks pestud ja tilgutite all. Ära ei tundnud ta kedagi! Ukrainlasest arst, kellega vestlesin, teatas mulle, et mehikesel on äge toksikoos, kuna mingid neeruvärgid olid ühtäkki lakanud töötamast. Tööseisak oli tekkinud alkoholi igapäevasest tarbimisest.
Nojah, arvata oli!
Järgmisel päeval läksin haiglasse tagasi, kolmas tilguti oli just peale pandud, mind tunti vähemalt ära ja paluti vabandust! Maksin haiglaarve ja tulin tööle tagasi.
Kell neli õhtupoolikul lasti Reiks välja!
 Ja hoolimata sellest, et arst minu kuuldes rääkis talle, mis oli toimunud, ja mis edasi hakkab juhtuma mehe tervisega, kui ta ei lõpeta joomist, läks härra joonelt poodi!
Kui mina peale baari sulgemist talle süüa viima läksin (ikkagi haige inimene ju), vahtis mulle diivanilt vastu taas täislastud pükstega jorss!
Keerasin joonelt ringi, lukustasin ta korterisse ja läksin koju.
Olin saaanud soki, sest magada ma sel ööl enam ei suutnud ja terve järgmise päeva vaid värisesin tööl. Õhtuks olin nii läbi, et ainult nutsin. Poisid käskisid mul baarist kaduda, enne kui kokku kukun.
Ja siis tegin otsuse - viisin järgmise päeva kaubanimekirja, ning raha Reiksi kätte, ning teatasin, et mina rohkem baari ei tule.
Oli kaine ja kohkinud! Magasin järgmise päeva lõunani. Ja nii on toimunud kolm päeva järjest.
Täna siis taas see hommiku uuesti, kui baari avan. Eks paistab, kas mehike suudab tööle ilmuda ja kaineks jääda. Kolm päeva oli küll tööl selge peaga, aga teavaliselt kolm päeva joomavahe pikim kestvus ongi olnud.
 Mis mind aga eriti hämmastas, oli see, et teatasin juhtunust FB vahendusel ka tema eelmise õhtu joomakaaslastele. Tegelikult said postitust lugeda kõik (mis ma siin ikka lolli mängin ja varjan), aga sõnum oli mõeldud just konkreetselt neile sõpradele. Ja mis toimus? Mitte ükski neist ei reageerinud!
Oleks kena olnud, kui keegigi oleks huvi tundnud, et mis ja kuidas ja kas on abikätt, või toetavat õlga vaja! Ei!!!  Eestis elavad sõbrad olid küll valmis haiglaarvet tasuma, kuid siinsetelt joomakaaslastelt olen nüüd vaid tagantjärele saanud iroonilisi vihjeid solvumisest, et julgesin postituse teha! :) Nende reputatsioon ju!
Eile, kui üks eesti kutt end joodikutelaeval poollolliks oli joonud-suitsetanud, ning mööda randa poolalasti kakerdas õhtul, siis korraks mõtlesin, et täitsa ükspuha, mis tast saab - ei hakka mina sõpradele teatama, et üks neist on omadega sassis rannas, ja vajaks abi. Aga siis hakkas kahju ja helistasin Reikole, et üks su "sõpradest" vajab abi. Ei pea ju vastama alati samaga, mis sulle tehakse.
 Hooaeg on aga ülivaikne! Mis edasi saab - ei kujuta ette!

Cambodiamaal on ikka "tore" elada!
Igasuguseid üllatusi on kuhjaga sel maal minu jaoks varuks!
Käisime ringi sõitmas neli päeva Koh Kongi provintsis. Koh Kongi linn ise on suht mõttetu piirilinn, kuid ümbruse loodus on seal võrratu.
Tagasi jõudes läks aga riiuks, sest hoolimata sellest, et mind neli päeva polnud, pidin ma hakkama aru andma, mis poisid vahepeal teinud on ja miks baari sissetulek pole samal tasemel võrreldes aastatvahetuse nädalaga.
Ühesõnaga - seis ikka sama nagu tavaliselt, kui olen julgenud puhata, siis saan selle eest mitmekordselt pähe, sest sel ajal on baari töö langenud.
Tänu pidevale tänitamisele ja ajude komposteerimisele loobun sõidust Vietnami, et vennaga kohtuda.
Loodetava kodurahu huvides, sest muidu peaksin ilmselt veel pikalt kuulama,kuidas ma aina puhkan ja "lõbusalt" aega veedan, samal ajal, kui teine inimene ei saa rahulikult kohalikku viskit nautida, vaid peab mind asendama.
Pideva irina tõttu jätsin ka minemata Kampoti, olen parem siin hullumajas edasi.
Saiha stoppis töö!
Erilist põhjust nagu polnudki, ju on mehikesel siiber ühes kohas nii kaua olemisest. Kuna palusin tal telefoniga rääkimise kõrvalt ka klienti teenindada, lendas telefon nurka kildudeks ja poiss putkas ise pealinna. Vaatame, kui nädalaga tagasi ei ilmu, võib ilmumata jättagi! Lasteaed!!!!
Nii, ja eriti vahva on see, et meie baari taga asuva marketi omanik võtab ette mingi suurema ehitustöö, mille käigus jääb talle ette meie elektriliin. See tõmmatakse homme lihtsalt maha, ning me vaadaku ise, kuidas ja kus kohast baar uuesti elektrifitseeritud saab. Ning uue liini eest peame me OTSE LOOMULIKULT ka maksma!!
No tere tulemast lollidemaale!!!!