Peab vist vahetama bloggi pealkirja! Tere tulemast Buratino Lollidemaale sobib paremini, kui Indo-Hiina.
 Esiteks, see kuramuse paanika ranna kokkulükkamisest. Nüüd on kõik vaikne ja vagune. Korjatakse usinalt üüriraha ja enamus baare koristab ja remondib oma pleissi. Meie veel mitte. Plaan ikka hoopis müüki panna ja maad vahetada. Aga eks vaatame selle koha pealt, mis tuleb. Siin kandis loksub tavaliselt kõik ise paika, anna ainult aega.
 Aga lollidemaast siis!
Internet on juba kaks nädalat sitemast-sitem. Nagu sisse login, siis kaob paari minuti pärast meil ühendus ära ja hakkab sisse trügima mingi GBT wifi. Ilmselt neil mingi eriti tugev netividin, mis teised eemale ajab. igal hommikul kutsun aga kompaniist lambaantsud kohale, putitavad siin midagi, naeratavad ja lähevad tagasi. Peale nende külaskäiku nettoimib tunnike jasiis viskab jälle pildi kotti. Alguses teatas miski asjamees, et modem proken. Nii, toodi uus, aga probla jäi. Siis teatas järgmine, et kaabel katki. Pandi uus - probleem jäi. Täna tantsis üks mitu tundi hommikul leti peal Apsarat (modem asub leti kohal, lae all), ja mõistus küündis vaid selleni, et nüüd on mul vaid netiühendus, kuna minu arvuti pandi nüüd kaabli otsa. Külastajatele netti ei jätku, muidu peaks kogu ranna kaableid täis vedama. Õhtupoolikul paluti igatahes  Reiksil kompaniist läbi astuda, et probleemile üheskoos lahendus leida. Igal juhul oli teema, et tuleb miski 150 taala eest kogu uus kupatus soetada. Ma ei usu, et meil selleks praegu raha on. sest selgus, et meil on ootamatult ka reovee pütt ääreni saanud. Ja kuna praegu on madalhooaeg, ja kellelgi pole rahaga priisata, aga pütt on vaja tühjaks saada, oskavad sibid küsida sellist kosmosehinda, et ma ilmselt löön kõigile prundid p...sse ja vetsuskäik lükkub edasi kõrghooajale. Nagunii on laisaks jäänud, ainult söövad ja s...vad.
 Chay oleks äärepealt tööst ilma jäänud. Tegi kaks päeva endale luba küsimata vabaks. Me lasimegi ta tegelikult kohe lahti ja võtsime kööki uue tüdruku - Kanya. Tüdruk on endine Itaalia resto kokk ja need juba oskavad enda eest seista, nagu tasapisi selgub. Ei mingit  pikka tööpäeva, kaheksa tundi ja koju. Palganumbreid tunneb ka kenasti, kuigi ei oska ei lugeda, ega kirjutada. Tööle me ta igatahes praegu võtsime ja tööd teeb esialgu asjalikult. Chay ilmus aga välja kõrvad lontis, ning valmistus koju mangokorjajaks minema. Tegin siis Reiksile natuke selgitustööd, et anname veel viimase võimaluse ja las kokkab hommikul, ning rannas on kuni grilliajani. Oli kõigega nõus, aga seda me muidugi ei öelnud, et korralikust palgast näeb nüüdseks vaid und.
 Ohhh lollidemaa. Mul ja Saihal on mingi kõhutõbi eilsest mõlemil. kahtlustan, et see on ussirohust, kuigi enne pole mul sellest niimoodi paha olnud. Praegu oleme mõlemad seest õõnsad ja iiveldame.
Ja kuidagi kõrini on khmeerimaast. see võib olla ka madalhooaja sümptom ja mööda minna. Üks kena nali juhtus meil siin veel ühe kohaliku taxigirliga, aga see veel nii värske nali, ning kõik asjaosalised pole informeeritud naljast, nii, et katsun selle meeles pidada ja tulevikus kirja panna, kui uuesti kohalikud lõbutüdrukud luubi alla võtan. Seni pean üksi irvitama, mis on minusugusele lobamokale väga raske :).

Peaksin vist natuke kirjutama, nii paljud ootavad infi, aga pole tuju ja pole ka nagu millestki kirjutada. Kõik on pagana segane värk. Ja millised kuulujutud veel levivad. Ohh, pole otsa ega äärt.
 Esmalt siis tuli miski kõrge asjapulk ja teatas, et kolme kuu möödudes olgu platsid puhtad. Selle peale langes Reiks masendusse ja hoolimata peale pandud koodist hakkas jooma. Hämmastav on see, et midagi ei juhtunud, kui ta jõi. Ainult kaineks ei saanud kuidagi. Ja jabur pilk oli ees.
 Siis, tuli miski asjapulk taas baare inspekteerima, ja teatas, et saame aasta ajapikendust. Tore, kõik olid esimesed paar tundi eufoorias, siis hakati asja üle juurdlema.
 Kas äkki see mees, kes nüüd tuli rääkima, et saime ajapikendust, raha mitte oma tasku ei kandi. Siin maal on seda ennegi juhtunud. Ja pärast laiutatakse käsi - ise olite lollid, kui maksite.
Coco igatahes maksis üüri ära. Meie oleme jäänud äraootavale seisukohale. Raha on olemas ja kui nõudma tullakse, siis vaatame. Pealegi pole saanud keegi ühtegi ametlikku paberit asjade kohta, mis juhtuma hakkavad. Osa inimesi arvavad, et ega niipea ei juhtu ikka midagi ja saame hooaja ära teha. Osa ütlevad, et ärge lollid olge, et maksate, baarid tõmmatakse ilmselgelt maha.

 MA KIHTSALT EI SUUDA SEDA USKUDA!
Kuradi kaks aastat olen ma üritanud seda baari kuidagi vee peal hoida, nii kaua, kui mõnel meist oli aina "pikk puhkus koos pudeliga" ja nüüd, kui tundus, et midagi hakkab muutuma ta lihtsalt kaob ära ja jätab mind kõige selle pasaga üksi toime tulema, ähvardades endale lõppu peale teha.
Ma istun baaris ja lihtsalt ei julge koju minna praegu. Kardan, et kui jään üksi, siis lähen lolliks.
Poisikonnad on nagu mesilased mind valvamas, et ma kokku ei kukuks, aga mis kasu sellest on!?
Pean kuskilt võluma välja raha, et saaksin kõike otsast alustada.
Nii hea on unustada, et suudangi  võluda. Võlun endale hunniku pappi ja ostan ka Saiha abiga maa, nii, et ükski värd seda ära võtta ei saa. Ehitan ssinna peale paarkümmand onni, kus turistid saavad raha laiaks lüüa ja elan nagu kuninga kass.
Aga ma pole võlur!
Maad ma osta ei saa, ei ole võimu! kahetsen kuradi moodi seda päeva, kui surusin oma sisetunde alla ja ütlesin jah sõna Cambodia kasuks.
tegelikult ma seda ei kahetse siiski. Olen siin selliseid sõpru leidnud, et paremaid annab tahta. Lihtsalt oleksin pidanud aasta tagasi lõpetama jamad ja Reiksi eest võitlemise. Ta ise ei teinud midagi ja ei tee siiani. Peidab pea jaanalinnu kombel liiva alla. Kes tahaks sellist omale liitlaseks, kes veeretab kõik naise kaela.
Või olen mina hoopis praegu see värdjas, kes selle viha, mis on tekkinud, Reiksi poole suunab.??
Ma tean, kui raske tal on, aga mul on ju ka!

 Nüüd on see siis käes!
Meil on aega kolm kuud, et asjad kokku pakkida! Alguses eestpoolt viis baari ja siis hiljem kuni khmeeride rannani. See jääb veel mingiks ajaks püsima.
Ma  ei tea, kas nutta või naerda?

Reiko on peale uudise ametlikult  kuuldavaks tegemist kadunud!
Mu sisetunne ei pettnud mind kui me siia tulime kaks ja pool aastat tagasi. See ei olnud minu unistuste maa, aga ma õppisin siin olema ja neid inimesi armastama.
Mis saab edasi - ma ei tea. Karta on, et viimased kolm kuud pean olema selle probleemiga ilmselt üksi, sest Reiks joob ennast ilmselt põhja, kui ei juhtu imet.
Aga imedesse ma enam ei usu!
Ja minna Eesti tagasi? Seal oleksin ilmselt praeguste elutingimuste juures paari kuu pärast kerjus. Pealegi ei oska ma ju mitte midagi erilist tööd. Vanus on ka selline, et eriliselt konkurentsimutt ma enam pole.
Ja kui nüüd tõesti Reiko taas rivist välja langeb.....?

 No nii, oleme tagasi Sihanoukvilles!
Ja see kuradi maa üllatab ikka ja jälle täiega!
Baaris olid asjad nagu olid. Meie äraolekul oli kord natuke käest ära läinud, aga see oli likvideeritav kahe päevaga. Nüüd sujub taas töö nagu enne.
Aga üllatus alles ootas.

 Sama päeva hommikul. kui meie pidime õhtul saabuma, kadus salapäraselt rannast meie koer Süsi. Et ta käis kogu aeg kai peal "pruudil" külas, siis kahtlustasime, et keegi valgetest on ta ninnunännutades kaenlasse haaranud ja Koh Rongile minevasse laeva tassinud. Meil on ju küllalt neid nn. humaanseid valgeid, kes arvavad, et kõik lahtised koerad on kodutud ja neid tuleb päästa. Panime otsimiskuulutuse üles - äkki keegi nägi. Ei midagi! Baaritüdrukud kailt teadsid koera hästi, kuid polnud ka midagi märganud.
 Siis hakkasime kartma, et äkki on keegi loll ta lihtsalt kailt alla tõuganud. Mitu päeva on olnud kõrge laine ja nii väiksel koeral on kerge uppuda. Küsisin kõigilt ja kõikjalt, sest kõik teavad Süsi. Aga ei midagi!
 Igatahes olin ma täna hommikul kindel, et meie üht koera enam pole. Ja siis äkki jooksis Süsi baari. Lihtsalt nii äkki. Ei olnud ei must ega kole, ainult näljane ja hirmunud.
Söötsin tal kõhu täis ja viisin koju pessu. Sain vaevu koju, kui Reiks helistas, et kaks kohalikku tulid baari oma ! koera otsima.  Saatsime sellid seenele. Natuke hiljem tuli veel üks mees koera otsima. Siis selgus, et nad olla koera Sihanoukville sadamast leidnud ja üles korjanud. Ja nagu Occheutealile koeraga jõudsid, oli koer nende käest plehku pannud.
 Noh, tore, et nii juhtus arvasime!
 Nüüd õhtul läks aga "diskoks" Nimelt tuli üks "Dolphini" kohalikest vendadest baari ja hakkas hämama, et tema oli koera ostnud sadamast oma lastele. Olla lausa sada taala maksnud. Ja nüüd meie maksku talle see raha tagasi. Mina  muidugi imestasin, et sell, kes kogu aeg rannas kõrvalbaaris vegeteerib, ei tundnud minu koera ära sadamas. Küsisin, kuidas see võimalik on`?
Väitis, et ei tema ikka tõega ei teadvat, et see väike mustavalgekirju on minu koer. Loll jutt! Kõik teavad, et meil on baaris kaks ühesugust koera. Ja teiste baaride koeri teavad naabrid alati. Asi pole õige!
 Mina ütlesin, et meil pole raha ja Reiks tegi ettepaneku, et homme läheme kõik sadamasse, ning küsime sellelt müüjalt hoopis raha tagasi. Sest tal pole mingit õigust võõrast koera müüa. Ning kuidas koer sai üldse sadamasse. Selle jutu peale hakkas dolphini poiss kergelt kokutama ja hämama.Mingi memmeke oli tal ka kaasas ja pobises kogu aeg.
 Üldiselt tundub asi nüüd nii kahtlane, et Süsi tuleb täna ööseks koju. Kui koer oligi tõesti sadamas, siis iial ei maksa ükski khmeer mingi suvalise peni eest nii suurt raha. Turult saab samasuguse mõne dollari eest. Ilmselt siis maksiski ta sel juhul vast kümneka, aga meilt loodab saada rohkem. Tegelikult tundubki mulle hoopis, et keegi dolphinist hoidis teda  oma juures kinni ja nüüd loodab teenida. Igal juhul kui läheb raha küsimiseks võtab Reiko  politsei kaasa ja minnakse sadamasse nn. müüjat otsima. Seda meelt on ka poisid, et asi pole puhas.
 Momendil  magab Süsi taas letil ja ootab, millal ma kõhu täis söön ja ta koju kaasa võtan.
 Eks siis hoian ka bloggi asjaga kursis, mis edasi saab.
 muidu on Cambodia ikka endine. Sajab mitu korda päevas, rahvast on vähe ja tuul vilistab kogu aeg kõrvus.
reiko ja Maiko saavad omavahel hästi hakkama. maikol on ikka tohutult seda õhtust energiat, et ringi rahmeldada ja kõigiga lobiseda. Tõmbab kenasti rahvast ligi. Ja mina ei pea letis passima. Reiks peab ka siiani kenasti vastu.
Poisikonnad olid muidugi ülirõõmsad, et oleme ometi tagasi. Seda naeru ja lollitamist on siiani jätkunud. Ainult Süsi seiklused varjutasid täit rõõmu.
eriliselt hea meel oli millegipärast Coco noorel koeral minu tuleku üle. Sibab ainult minu kannul. Õnneks ei tee Coco sellest suurt numbrit, sest ta ikka ööseks läheb oma baari.

 Taaskord ei kirjuta ma eriti rõõmsas meeleolus. Iga ilusalt alanud päevale miski-keski kohe oskab siin maal õhtuks väikse tõrvatilga sisse sokutada, et mee maitset rikkuda.
 Aga mis seal ikka, õnneks, või kahjuks hakkab siinoldud aeg otsa saama. Kellele kergenduseks ja õnneks, kellele kahjuks. Mina ei jõudnud paljudele külla, keda oleks näha tahtnud,  paljud ei jõudnud ka minuni. Oli neid, kellel minu nägemine  rikkus ilmselt päeva, kuid oli ka neid kellel oli siiralt hea meel. Mõne jaoks oli minuga suhtlemine kohustus.  Mõnel inimesel juhtus just neil viiel nädalal olema nii kiire, et kokkusaamine oli vaid põgus ja siis ka nii suures seltskonnas, et jutu ajamiseks puudus võimalus.
Pole hullu, saan aru ja järgmise puhkuse korral teen teised plaanid. Ja külastangi vaid neid, kes tõsiselt kutsuvad.
 Ma lendan siiski Cambodiasse sel korral veel tagasi. Aga see, mis seal ees ootab, saab olema hirmutav.
Ma ei tea kauaks ma lähen ja ma ei tea mis seal kõik juhtuda võib. On võimalik, et olen tagasi juba üsna peadselt, kuid võimalik, et ei tule mitmel heal aastal.
Kõik oleneb Reikost.
Mingit abi ta oma alkoholismile otse loomulikult siin ei otsinud, ega abi saamiseks ka loomulikult mitte. Oskas kogu oma suguvõsa kenasti ära petta nagu tal tavaks. Oli alati paipoiss seltskonnas ja lausjooma käis siis, kui ema-isa, või teised silmapiirilt läinud. TUBLI! Mina olen taas see loll, kes kes teeb sääsest elevandi, sest nii tore ja karske poiss on ta lähedaste silmis.
paraku pole need lähedased ennast samuti vaevanud asjasse süvenemisega. Loogiline ju, kui kogu aeg ei näe - siis nagu ei sega. Segab ainult meie endi isiklikku elu.
 Praeguseks, kui minekuni on jäänud loetud päevad, harjutab mees taas agarasti tsüklisolekut. Neli päeva on juba suutnud kohe varahommikust saati end ära sättida. Peab ju ometi Cambodia elurütmi taastama :)
 Olin õel, tegin lääbakil mehest pildi ja saatsin ta õele. Ja saatsin puhtalt selle pärast, et tema oli esimene, kellelt ma abi küsisin, kui mind enam kuulda ei võetud. Tema oli see, kes lubas, et kohe kui Reiks maandub, saab ta ravile suunatud. Nüüd, mitu kuud hiljem,, kui küsisin, miks keegi ei teinud seda, kui mind siin polnud, oli vastuseks mingi häma ja moraalse toetuse jutt. Moraalne toetus alkohoolikule!!! Ha-ha.haaa!
 Igatahes jätan ma vastutuse ka nende kanda, kui peaks alkohoolikul tervis üles ütlema. Lihtsalt puht mooraalselt - las aitavad teda. Mina olen teinud kõik mis olen suutnud ja kahjuks tulemusteta.
 Sellised siis on tunded äralennu eel.
 Natuke kurb on. Hoidsin hommikul süles oma vana kassi ja mõistsin , et teda ei näe ma enam iial ilmselt.
Teiste loomadega on kuidagi lihtsam, aga samuti valus. Aga nemad lihtsalt on vähem koos minuga olnud ja ei hoia ka mind nii palju. Tegelikult tundubki mulle, et siin maal oli loomadel minu nägemisest rohkem hea meel, kui inimestel.
  Ja seal jälle on inimestel rohkem minu tagasi pöördumise üle heameel. Aga võimalik, et need on lihtsalt minu hellaks ja solvuvaks tambitud hinge arusaamad.
 Nii, et ... ikkagi lendan ära.
 Ja nagu tavaliseks on saanud, siis hakkab vahetult enne lennusõitu juhtuma lennukitega igasuguseid õudusi. et ma ikka täiega pabistaks ja kardaks. Kuidagi tavaks on saanud, et nagu minul reis ees ootamas, siis kukuvad need pagana masinad riburada alla. Ok seekord ei kukkunud, vaid lasti alla, aga ikkagi.

 Olen Eestis!
Ja mind pole hetkekski, alates saabumisest,  jätnud maha see tunne, et ma pole siia oodatud!
Minu kohalolek segab!
Ja tõeliselt rõõmsad on mind kohates vaid kaugemad tuttavad-sõbrad.
Aitäh teile! Tänu teile katsun see kaks nädalat veel siin ära kannatada, mis siis edasi saab - ei tea enam isegi.
Lähen tagasi?
Reiks pole enda raviga suhteliselt midagi konkreetset ette võtnud. Jah, eestis olles pole enam mitmenädalasi joomatsükleid. Aga siin pole ka odavat õlut omast käest. Seetõttu põsitaksegi kaine. Loomulikult ei takistanud see teda mulle lennujaama vastu tulemist ikka sellises "koduses Cambodia stiilis" s.t. vaevu püsti seistes. Eile sai karikas minu poolt täis tänu sellele, et ilma õlleta ei saanud kuidagi sõbrale külla minna. Ei läinudki. Mina ka õlut ostma ei kiirustanud. Läksin külla hoopis inimesele, kel oli hea meel mind üle aastate näha ka ilma õlle ja õllekõrvaseta.
 Kõik märgid kisuvad sinnakanti, et Cambodiasse tagasi pöördudes ei muutu mitte midagi.
Kellelegi külla minnes lausa peab olema naps kaasas. Ja loomulikult tehakse mind taas süüdlaseks, et ma pole piisavalt raha kaasa võtnud, et nüüd teised saaksid minu puhkust nautida.
Ja, et sinna ka ei suutnud jätta nii palju, kui eluks vajalik. ja eks ilmselt kuulen väga kaua, et MULLE VÕIMALDATI puhkust. See teebki kohapeal siin natuke hinge täis ka. olin arvestanud oma tarbeks mineva summaga, mitte mingite lisadega teistele.
Kasvõi seegi, et meid oli pulma kutsutud. Nii mulle vähemlt öeldi, Loomulikult, sest kink läks minu korjatud summast, Pulmamajas selgus, et minu nime küll külaliste hulgas polnud (lauakohad olid nimelised). Kurat, selleks ajaks oli kõigil teada, et ka mina olen Eestis.
 Kena on ka see, et võin tundide kaupa seltskonnas istuda hiirvaikselt, sest mind lihtsalt ei kõnetata, või kui üritan ise vestlust alustada, siis mind lihtsalt ignoreeritakse. Siinkohal oleks vist paslik öelda neile sugulastele- tuttavatele, et vaadake ise kuidas saate, kõik tuleb alati kuhjaga tagasi. Ja ma ei tahagi teiega rääkida, oma pseudoprobleemidest vadrake tõesti omavahel.
Oma peret ma parem oma rahu huvides ei märgi bloggis. Aga eks nad kergemalt hinga ikka, kui ära lendan.
Ah, mis ma hädaldan! Eestimaa on ju ilus!
 Kohutavalt külm oli alguses.
Jaanipäeva nädala ma lõdisesin maha sõna otseses mõttes.

Eks  pühad venisid natuke pikaks ka, aga eesti asjadesse sisse elamiseks oli täitsa sobiv. Pealegi oli enamus seltskonnast selline, keda minu kohalolek ei häirinud. Need mõned nähvamised, mis tulid sai alla neelata.
Sel ajal oli veel tore kodus olla. Ja oli ka veel tunne, et teistelgi on hea meel meid näha.

Jääks siia?

Otsin töö, millega vaevu ära elada, hakkan taas oluliseks pidama  asjade omamist ja selle nimel rabamist.?
Naeratan võltsviisakalt suheldes, sest teine on mulle äkki kasulik?. Käin kohustuslikus korras sünnipäevadel ja üritustel, mis midagi ei paku. Järgin mõttetuid seadusi kuulekalt?
Kuidagi ei taha! Mulle ei meeldi Eestis elada. Kohe lihtsalt ei meeldi enam, sest siin pole kellelgi sinust sooja, ega külma. See tähendab, et kui sa pole kasulik - pole sa keegi!
 Ainus, mis mind tagasi sunnib tulema on see, kui seal enam kuidagi ei saa. Kuigi selle kahe aastaga on selgeks saanud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidahi ikka saab! Kõik loksub paika ineenesest.
Äkki on need kaks eesolevat nädalat hoopis väga toredad ja päikselised!

Äkki! Äkki! Kui ise ei tee, ei juhtu midagi!