Lubasin kirjutada oma kahest vaieldamatult lemmikust "lapsest"
Kaua neid kaks muidugi püsib, on iseasi, sest praegusel hetkel käib väike jagelemine esikoha pärast.
Vanemal vennal on muidugi tubli edumaa kahe aasta näol, kuid noorem püüab nüüd kõigest väest seda tasa teha oma supersarmikusega :). Minul jääb üle neid vaid ohjes hoida, et vennakesed karvupidi kokku ei läheks nii, nagu esimesel päeval.
 Ja tasapisi harjutan neid mõttega, et kumbki neist pole selles süüdi, et kasvasid eraldi.

Vanem vend ei suuda kuidagi unustada seda, et vanemad lahutasid, ning ema võttis lahkudes kaasa vaid temast vanema õe ja noorema venna. Tema jäi isale. Lapsepõlv sai rikutud, sest isa hakkas peale ema lahkumist nii kõvasti jooma, et jõi maha nii raha, kui kodu.
Poiss pidi kooli pooleli jätma ja sattus lõpuks tänavale.
 Aastaid ei suhelnud ta selle pärast ka emaga.
Kõige hullem on aga, et selle lõhutud lapsepõlve ja mahajätmise viha valab ta pidevalt välja venna peale. Samas venda väga hoides ja armastades südames, teeb ta talle pidevalt sõnadega haiget.
 Vend ei saa aru ja hakkab loomulikult vastu - nii nad pidevalt jagelevadki.
 olen tasakesi püüdnud lahti seletada neile, et te kumbki pole vanemate lahkuminekus süüdi ja noorem pole ka süüdi selles, et vanem maha jäeti. Nelja-viieaastased lapsed ju ei otsusta ise, kas minna emaga kaasa, või jääda maha. Nii juhtuski, et väiksem ja väetim võeti, suurem jäeti, lootuses, et saab hakkama.
Saigi, aga on siiani pahane ja õnnetu, et vastupidiselt vennale, pole haridust, tervis on juba käest ära tänu tänavalapseelule ja kõik, mis on saavutanud, on tänu vaid iseenda tarmukusele, vanematelt pole iial abi saanud. Nüüd on vist esimene kord, kui ta palus emalt toetust juhul kui peaks abielluma. Ja emaga suhtlemagi hakkas alles sel aastal üle pika aja.
Vahepeal tundub mulle, et Veasna ei saa aru, miks vanem venna selline tigedik kipub olema. Eks tema oli ju vanemate lahku kolides veel väike poiss ja  ilmselt tänu ema paremale elujärjele, mis võimaldas tal paremat elu, ei saa ta venna mõttemaailmast ega (olgem ausad) kadedusest kunagi aru. Saiha ongi tegelikult ka kade selle pärast, et Veasna sai lapsena kõik mida hing ihaldas, tema pidi aga tänaval varastama, et süüa saada.   Hoolimata kõigest on noorem vend  tegelikult väga hooliv vanema suhtes
Siis, kui kunagi  poisid baaris nugadega kaklema läksid ja vanem vend mitmeks päevaks minema kadus, käis noorem mitu korda päevas baaris teda otsimas ja küsimas. Rahunes alles siis, kui vanem oli talle lõpuks teada andnud, et kõik on korras.
 Niimoodi nad teineteisest tagaselja hoolivad ja armastavad.
Sarnased on nad ka kohutavalt ja mite ainult näost, vaid ka käitumiselt.
Vaadates-kuulates praegust Veasnat meenub koheselt kahe aasta tagune Saiha.

Maneerid on samad, temperament samuti. kõnnak ja kehahoid nii sarnased, et purjus pealik ei suutnud terve õhtu, kui noorem vend oli tööl esimest korda, aru saada, kuidas Saiha suudab iga paari minuti tagant T-särki vahetada ja samas ranna ja baari vahet toimetada. Alles järgmisel päeval tuvastas, et poisse on kaks :) Eks endalgi oli sama lugu. Paar päeva hõikasin mitu korda Veasnat (Sna) Saiha asemel.
 Nüüdseks on supersarnasus  järele andnud. Üks on ikkagi vara täiskasvanuks saanud ja alailma kõige pärast muretsev, teine selline lapsemeelne ja  poisilik veel. Aga isemõtlevad on siiski mõlemad. Snal läks meie seltskonnaga harjumiseks aega vaid paar päeva, töökorraldus oli selge paari tunniga. Ja siiamaale pole ma vastupidiselt teistele poistele, pidanud talle kunagi tegema igahommikust "restarti" (ärkame, peseme, koristame, avame baari jne.) Kauaks nii jääb, nüitab elu. Kui kõik laabub olen ilmselt õnnega koos, et mul on kaks väga asjalikku poissi tööl.

 Ma tahan KOHUTAVALT MAGADA!!!
Ma olen lihtsalt nii väsinud, et enam vist ei aita unerohigi.
Tundub, et ainsad korrad, kui saab korralikult magada, ongi need korrad, kui ma kodus ei ööbi. Peab vist tihedamini sealt eemale hoidma :)! Ja üldse pean vist vennaga hakkama läbirääkimisi tegema, et äkki paigutame ka Biku kuskile hotelli siiski. Meie majas on võimatu elada.
 Esiteks haiseb meil toas nii, nagu kuskil viinaravila vastuvõtukoridoris.  Pidev pohmellilebra ajab lausa oksele. Peale selle ju ka einestatakse, ning ega oma nuudlikarpe siis kohe välja prügikasti viida, ikka laua alla kõigepealt, et vaaraosipelgad ka oma osa saaksid. Ega ma ei viitsi koristada ka - kurat küll, ega ma miski koristaja tal pole.
 Teiseks magab härra pidevalt ristipõiki üle voodi viinapilv ümber pea hõljumas ja jalad tõrvmustad, sest pestakse end vaid kodust väljudes. Õhtul pooljaburana tagasi jõudes pole see oluline.
 Ja kolmandaks peab ta hakkama alati, kui mina ükskord koju jõuan, sõna võtma. Jube lahe on ju hakata kell kaks öösel arutama edasisi plaane baari suhtes. Ma olen sel kellaajal eriti varmas plaanitsema, kuid kahjuks magama hoopis. No ja kui ma ikka ei vedu ei võta, siis läheb lärmiks, et olen baari suhtes hoolimatu jne.
 Eilne teema oli loomulikult saarel käik. Miks teda ei teavitatud, et on minek. Kui ma ütlesin, et polnud kellelegi öelda, sest oldi kolm nädalat järjest juua täis, siis leiti, et selles suhtes on mul lihtsalt hea fantaasia, hommikuti ollakse ju kained (pohmellis)  ja üldse pidi ta jooma sel päeval kui meil oli puhkepäevseepärast, et TEDA SOLVAS see, et isegi kõik püsikliendid ! teadsid meie väljasõidust, ainult tema mitte.
 Ma tõesti ei viitsinud seda jauramist lõpuni kuulata ja läksin magama. Ega siis sellega asi lõppenud. Mingi aja möödudes nohises mees ka voodisse, ning hakkas andeks paluma. Palusin luba magada, kuid ei - mulin kestis kena tunnike. Igatahes oli kell kolm kui esimest korda öösel suitsu tegemas käisin.
 Selle ajaga oli alkoholiuim oma töö teinud ja norskamine larises üle toa. Ok, panin tropid kõrva ja üritasin magama jääda, kuid oh häda - härral hakkasid äkki läbi une käed-jalad niimoodi tõmblema ja vehklema, et kell neli olin taas eestoas suitsetamas.
Mingil hetkel olin vist tukastanud. Igatahes ärkasin üles selle peale, et mind üritati kallistada! Ohhhh, taas suitsetama!
 Kell kuus otsustas mees vannituppa kolistama minna. Loomulikult magamistoa ust lahti jättes jne. Oligi uni magatud selleks ööks.
 Täna pean tõeliselt plaani ööbida kuskil odavas hotellis, kus vähemalt keegi kõrva ääres ei räägi ja ei tõmble.
 Nüüd siis istungi baaris jääkohvi najal ja unistan unest! Mini-Saiha (Sna) vähemalt oskab hea magusa ja kange kohvi valmistada.
 Aga nendest kahest vennast kirjutan ilmselt edaspidi veel, praegu jälgin naljaga pooleks nende omavahelist rebimist kumb on teisest parem. Vanema ja noorema venna teema on täitsa õhus.

 Tegime staffiga ühe tubli ja kalli vaba päeva!
Lihtsalt olin eelmisel aastal peale aastavahetuspidusid teinud väljasõidu Koh Ta Kievile ja mõtlesin, et ka sel aastal võiks sama teha. Ainult saareks valisime sel korral Cambodia suurima - Koh Rongi. Sain kohe mitu kärbest ühe korraga - Kati polnud veel sellel saarel käinud, Koh Rongile käib nüüd mitu korda päevas tiibur, millega  sõidu tahtsin järgi proovida ja tahtsin oma silmaga veenduda, et saare sellel rannaribal saab normaalselt ööbida veel vaid nendes bungalowdes, mis asuvad Monkey omadest veel edasi. Ülejäänud rannariba on ülerahvastatud. Nii oligi, meie Treehoused olid nagu eraldi maailmas.

 Läksime kümnekesi, Chram ja Cheu jäid maha, sest nad olid niigi kaks kuud kodus. Maha jätsin ka Reiko, sest tal oli eelnevalt juba kakskümmend päeva järjest aina holiday olnud.
 Seda, et üldse saarele läheme mainisin ka eelmise päeva õhtul. Ja oh imet, härral jätkus veel kuraasi võtta sõna selle koha pealt, et teeme vaba päeva. Tema enda vabad päevad ununesid kohe, kui kuulis, et ka meie läheme lõbutsema.
  Poisid tõesti lõbutsesid!  Nii säravaid silmi ja "kevadiste vasikate" möllamist polnud ma tükk aega näinud. Kui vähe on õnneks vaja :)
Joosti ja mürgeldati mööda randa nii kuis jaksati. Seda enam, et meie Katiga ei viitsinud neil sabas ka sörkida, vaid lasime poisid omapäi saarele lahti, ning päevitasime samal ajal.. Kõrvalt "Dolphini" khmeeri staff oli ka saarel, nii, et poistel oli ka teisi omasuguseid seltsis, mitte ainult valged.
 Saarele minnes oli üks väike intsident, mis oli natuke solvav, aga samas arvestades kuritegevuse järsku kasvu Koh Rongil, polnud ka miskit imestada. Nimelt käis laevas ringi paber, kuhu kõik kohalikud puhkama sõitjad pidid oma isikuandmed kirja panema. Ma saan aru, et vargusi ja muid jamasid on saarel nüüd palju, aga ikkagi tekkis selline valge ja neegri tunne. Seda enam, et valgete andmeid ei küsinud keegi ja ometi oli ka laevas peotäis selliseid kräämusid, keda mina isiklikult karvavõrdki ei usaldaks.. Kuid see selleks!
 Üldkokkuvõttes oli tore. "Tittedega" (s.t. Tuudi ja Snaga) käisime korjasime hunniku uusi tuhatoose. Poisid leidsid lausa kolm eriti suurt merekarp-tuhatoosi, mida ma randa ei raatsi pannagi. Külastajad pätsavad omale need imekähku
 Mina kõmpisin tegelikult niisama kivide vahel kaasa, sest sel ajal kui minu prillisilm märkas esimest väikest karbikest oli poistel juba kilekott täis. Ei saa ma kohalikega võistelda.
 Mitteteadjatele siis, et Sna on Saiha noorem veli, keda ma olen juba tükk aega meile tööle tahtnud meelitada - lõpuks õnnestus,

vasakult siis: Veasna(Sna), Jecku, Chay, Saiha ja Tyt. Pildilt on puudu vaid meie Veasna(Kobra), sest taat ei viitsinud noortega koos ringi lipata.

Päev saarel möödus igatahes imekähku. Tegime meie bungalow rõdul laheda pikniku poistega. Kati ei viitsinud osaleda, vaid külitas niisama toas ja elas söömaorgiale kaasa. saiha oli aga dzentelmen, ning viis oma tüdruksõbra, koos tolle õega  restorani. Ega ta oli ikka sama kaval, kui kõik vallalised noormehed, kellel plaanis plikaga murr-murr teha ilma, et teised vahele segaks.

Nimelt on tüdruk ju meie köögistaff., aga ema pelgas teda üksi saarele lubada, ning nii oli neiul ihukaitsjaks kaasas õde. Poisikrantsid on aga khmeerimaal sama kavalad kui mujalgi. - kuidagi, peab ju "salasilma" sulgema. Nii siis tuli Saihale appi Chay, kes tasahilju õega juttu puhus ja viimase tähelepanu hajutas.  Ma algul ei tabanud ära, et mille pagana pärast Chay õega sehkendab, endal tüdruk olemas - aga kui  mängu ära tabasin, sain nalja kõvasti. Noh, loomulikult, et liigseid jamasid ei tekkiks, siiski natuke hoidsin silmanurgast pilku peal.
Ööhakul läks aga mandril "diskoks" Reiks oli end alkoholi toel käima tõmmanud ja hakkas korda looma. Helistas ja õiendas alguses niisama, kuidas baarist oldi hommikul uisapäisa minema tormatud ja uksed olid lahti jne,jne.
 ma ei viitsinud talle eriti kaasa elada, sest tal oli keel üsna pehme helistades.
 Öösel läks aga asi käest ära. Nimelt helistas Reiksi telefonilt mulle hoopis tuk-tuki juht, kes palus abi. Ta oli mehikese baarist peale võtnud, et koju toimetada, aga, et tee oli pikk jäi reisija magama, ning ei kavatsenudki kodu ees ärgata. Nii, siis Mab tahtiski teada, mida edasi teha. palusin tal väsinud reisisell baari tagasi toimetada ja lihtsalt  tuk-tukist välja veeretada. Nii tehtigi.
 Hommiku poole ööd helistas Reiks ise ja nõudis koheselt mind. Kati saatis ta seenele, sest ma magasin.
 Helistasin siis hommikul tagasi, et küsida, mida härra soovis. Selgus, et oli baaris ärganud, võtnud moto ja sellega hunnikusse sõitnud, nägu puha puruks. Õnneks mitte meie moto, vaid motojuhiga moto. Eks ta oli ilmselt veel nii täis, et motojuht ei suutnud tasakaalu enam mingil hetkel säilitada, kui barang tagaistmel kõikus. Nii nad siis külje maha saidki. Ohhh! Isegi üks päev ei saa joodikust rahu, nii, et ta midagi ei korraldaks.
 Tagasitulek saarelt oli aga nii hirmus, et ma olin kindel - mandrile me elusalt ei jõua.
 Merel oli päris tugev lainetus ja tiibur  selline tibatilluke. Kaks korda väiksem kui eestlaste vanad "Jaanikad"-"Moonikad", mis kunagi Soome vahet uhasid. (nüüd vist vaid Naissaarde).
 No ja kujutage siis ette, kui selline alus alustaboma 40 minutilist kihutamist Sihanoukville poole avamerelt.
 Esimese viie minutiga olime läbimärjad, teise viie jooksul riietuti imekähku päästevestidesse. Kes karjus, kes kiljus, kes nuttis, kes naeris hüsteeriliselt, kuid tunne oli nagu ameerika mägedes, ainult vesisem.
 Mul olid jalad hirmust nii nõrgad, et laevast maha tulin pea-aegu käpuli.. katrin tõotas aga mitte kunagi enam laeva pardale astuda. Staff mängis kangelasi, kuigi kõik olid näost kaamed.
 Aga näe - ellu jäime ja nüüd on taas mille nimel aasta otsa pingutada - vaba päeva! :)

 Vahetevahel tahaksn olla taas vaid turist! Eriti siis, kui näen kuidas mingi paaditäis rahvast saartele, või saartelt tagasi pöördub. Niimoodi ärevuses, või muljetest tulvil ja sõbralikud.  tahaks ka, et homme oleks taas uus päev uute avastuste ja seiklustega. Ja, et saaks õhtul hotelli ees,  või rannabaaris kaaslasega muljetada ja möödunud päeva koos läbi elada.
 Tahaks mingi aja pärast taas kahetsusega lennata koju - tõotusega, tulla kindlasti tagasi järgmisel aastal, kuigi järgmisel aastal on ilmselt teised reisisihid.
 Vahete vahel mängin mõttega, mida ma eriti taga igatsema hakkan, kui siit lähen ja olen järeldusele jõudnud, et kõike. Hommikust puusuitsulõhna ja jutuvadinat maja ees kuni rampväsinud öötundideni. Igatseks isegi lolliks suitsetanud motomehe rämedat sõimu, kui ma keeldun tema rattaga sõitmast.
 Ma isegi ei tea, mis paganat selle maa juures nii võluvat on, et siia kinni olen jäänud.
 Mõnikord kahetsen suuresti oma laiskust, ning ajapuudust, kui maja ees mutid rõõmsalt vadistavad ja ilmtingimata ka mind juturingi kaasavad, kui motot ootan. Saan ju ainult tükati aru ja ilmselt väga tükati, kuigi memmed üritavad igati end arusaadavaks teha. kujutan ette, et ma oleks ilmselt veel rohkem sellesse tobedasse maasse armunud, kui suudaksin kõike taibata.

Üleeile valisin terve öö endale pulmakleiti, sellist traditsioonilist  khmeerikleiti. Siidist ja sätendavat, ja tikanditega. Kuidagi ei suutnud otsustada, kas helesinine, või heleroheline - enne ärkasin üles.
  See uni oli küll ilmselt tänu Saihale ja tema naisevõtu tuhinale jätkuks, sest ta unistab sellest iga minut ja seletab mulle, mis ja kuidas. :)
 Aga võib olla tahas ise ka alateadvuses hoopis kedagi leida, kelle õlale taas toetada, mitte ise õlg olla. Tõsi küll - valikuvõimalused on siin kasinad. Kohalikku lesktaati kümne lapsega just ei tahaks ja ülejäänud omavanuste jaoks olen vana - nemad siin ikka viagra toel noort liha lantimas. Nii, et üsna nutused väljavaated muutuda õlast õlale toetajaks.
 ja ikkagi tahaks vahetevahel olla taas hoopis turist ja alles avastada seda maad.

 Poisid ja nende songsad! (tüdruksõbrad)
Baaris käib parasjagutubli kokkuheitmise-lahkukolimise aeg. Elu keeb nagu  "Vaprates ja Ilusates"

  Chay kakleb oma kauaaegse pruudiga nagu vana abielupaar, kes üksteisest tüdinenud, kuid lahku kolida ka ei viitsi, sest harjumus on jõud.
Küll ei meeldi tüdrukule, et poiss liiga kaua tööl on, s.t. elab ööpäevaringselt baaris ja tööpäev lõppeb tõesti kell kaksteist öösel. Vaja oleks ikka tüdrukuga väljas käia ju. Samas ei lepi tüdruk ka sellega, et poiss teenib tema arvates liiga vähe. Ikka rohkem oleks vaja, et neiu hilpudelembust rahuldada.
 Nii nad siis jagelevadki iga pisiasja pärast. Lubasin täna, et poiss saab õhtul tunnikese vabaks, et minna randa kontserdile. Nüüd on tüdruk juba varakult platsis, kuigi ära saan lubada poisi alles siis, kui grilliaeg läbi. Nii peab nüüd neiu siin passima veel paar head tundi. Ega ma tegelikult eriti seda neiut poolda, aga pole minu asi öelda. See ikka Chay enda valik. Ega poiss on tegelikult tibake õnnetu selle pärast, et plika nii nõudlik on ja pingutab tõesti kõvasti, et pruudile meele järgi olla. Seda enam, et siin maal ju mehele minnes, või naist võttes ei mõelda eriti armastusele, vaid vaadatakse esmajärjekorras väljavalitu majanduslikku seisu. Nii on alati võimalik, et  ühel hetkel  plika teatab, et sorry, ma ei viitsi enam oodata, naabripoiss Phalil on rohkem pappi - ning läinud neiu ongi.
 Jecku leidis endale armastuse tööpostilt. Ning kohe nii tõsise, et sokutas teise siia töölegi. Jin aga osutus loodriks meie juures ja saatsime ta minema. Oma töö asemel kõndis ta vaid Jeckul sabas ja valvas poissi grilli kõrval. Plika läks tööle muijale ja murdis kiirelt ka poisi südame, sest ilmselt huvitas teda poisist  rohkem see, et sai teise rahavoogusid kontrollida ja käsutada. Hull lugu muidugi see, et ega ta lõpetanud seda ka eemal olles. aeg ajalt käis siin, tegi murr-murr ja ilmselt sai alati taskuraha. Kui Jecku endale normaalse nutika telefoni hankis, seisis see ka rohkem Jini käes mu meelest. Sellest telefonist murtud hing alguse saigi. Poiss tegi plikale väikse jõulukingi ja läks seda jõululaupäeval üle andma. (rannastaff kipub vaikselt euroopastuma :) ). Üksiti tahtis tagasi "laenata" ka oma telefoni, plikal aga oli toa uks kinni. Jeckuke va uudishimulik lükkas silma lukuauku ja nägi seda, mida poleks pidanud - või jumal tänatud, et varakult ära nägi - plikal uus peika voodi äärel istumas. Kuramuse plika!! Poiss oli nii murtud, kui tagasi tuli, et ma kartsin, et teeb endaga midagi. Ta meil eriti  õrnake selline. Terve jõuluöö ma teist köögis lohutasingi klienditeeninduse vahepealt. Poisi jutust selgus siis ka see, et egas pole see esimene kord Jinil teda petta, kuid eelnevad korrad on Jecku talle andestanud.  Poiss oli ikka nii hullus seisus, et saatsin ta päevaks õe juurde närve kosutama. Praegugi jääb aeg-ajalt äkitsi seisma ja kaugusesse nukralt vaatama.
 Meie praegune pesamuna  Tyt jäeti ka nädalapäevad tagasi maha, oli samuti nagu õnnetusehunnik, kuid tal läks õnneks, polnud nii suur armastus, leidis ruttu karaokest uue sõbranna. Asi muidugi praegu vaid sõbrannatamises vaid - eks vaatame edasi.

 Nädalapäevad tagasi hakkas meie  Saihale aga silma üks pisike plika turult.  Eks poiss käis ta ema käest kala ostmas ja tüdruk on emal seal hommikuti abis. Mis ta nüüd nii pisike, lihtsalt väikest kasvu. Poiss igatahes  võttis pähe, et tema peab selle tüdrukuga kindlasti abielluma, nüüd ja kohe! Tõmbasin ta hoogu natuke maha, soovitasin aega anda ja järgi mõelda, kas on ikka liblikad kõhus, või läheb lihtsalt kergema vastupanu teed, et  tasuta seda vanainimeste asja iga kell saaks ajada.  No saimegi teise mõtlema vähemalt.
 Tema meil see lõhutud perekonnast, seepärast on tal põhimõtteks, et kui naine, siis kogu eluks. Ilus! Sellepärast tegingi tasakesi  selgitustööd, et vaid raha ja seksiga pere koos ei püsi, samuti ei tekki armastus iseenesest aja jooksul, peab ikka särinat ka olema. Nüüd on tüdruk siis õhtuti meil nõusid pesemas, sest Saihal on veel kriteeriumiks ka see, et naine ei tohi olla laisk Nüüd ta siis neiut testibki, mis on minu meelest jube. Egas ma seda talle ka ütlemata jätnud, kuid või ta kuulab. Neil omad põhimõtted ja arusaamad. Tänaseks on juba selgunud, et koos Saihaga meeldib Jeinile ka üks teine mees, aga see on juba kinni. Eile oli "noortel armunutel" köögis sel teemal päris pikk jutuajamine, mis lõppes neiu nutuga. Vähemat pole veel kumbki murtud süda, sest neiu palus järgimõtlemise-otsustamise aega.  Poiss omakorda lubas sel juhul, kui neiu teda rohkem armastab, kui teist, teha aasta pärast pulmad ja olla truu elu lõpuni. Tema puhul pole see ime, sest tean natuke lähemalt ta lõhutud lapsepõlvest ja suhetest emaga peale seda. Talle sooviks tõesti seda õnnelikku peret, millest ta lapsena ilma jäeti.
 Nii meil siis uus aasta lähenebki "ladina ameerika seebi vahus"

  Kätte hakkab jõudma jõuluaeg, aga meie poistel vist on aastaajad sassis ja pusklevad nagu noored kitsed kevadel. Vähe sellest, et pusklevad.  "Jooksuaeg" on vist täies hoos, sest ka tekst on muutunud üpris üheülbaliseks. Võtavad üksteise kallal nagu jaksavad. saihal on koguni pruut turule tekkinud ja nüüd ta palkas pruudi veel meile õhtupoole kööki Chayle ka appi. Võtsimegi, sest Chram ja Cheu on siiamaale kodus. Chrami emaga juhtus miskit ja nad tulevad tagasi, kui muti taas terve on, ehk siis väidetavalt-loodetavalt uuel aastal.
 Aga pruudi sokutas poiss siia tagamõttega ikka, et näha, kas neiu ka töökas ja tubli on. See Saiha meil pruutide suhtes nagu orjapidaja - tüdruk ei pea ilus olema, aga peaasi, et töökas. Ma ikka olen aru pärinud, et kuhu armastus siis jääb, kuid seda siinsele rahvale selgeks teha, et kokku elatakse ikka armastuse pärast, on mõtetu. Koos elatakse, sest on vaja järelkasvu, kes su eest tulevikus hoolitseb, ja naist, kes aitaks majapidamist ja äri edendada, mitte mingi armastuse pärast. Noh, ja tore kui see ka ajapikku tuleb, kui ei tule, ega pole ka midagi katki.
 Täna peaks siis poisi pruudi ära nägema. Ise ta kangesti pabinas, et kas ikka meile ka meeldib. :)
 Seevasti Jecku ja Tyt on murtud südamed - mõlemi pruudil algas ka vist pereheitmisaeg, sest poisid saadeti kus seda ja teist. Nüüd siis mehikesed otsivadki uusi jahimaid ja pusklevad.
 Viimasel ajal algab hommik käesurumisega.

 Ikka, et vaadata, kes küige tugevam!
 Siiani on selleks osutunud meie tibatilluke Tyt.
 Ise on ta selle üle muidugi hirmus uhke.
  Tegelikult on meil juhtunud ka igasuguseid muid asju, aga kuna olen endale mingi viiruse hankinud, siis pea ei taha töötada nii nobedasti kui vaja. Nii, et kirjutan mõni muu päev kõigest.
 pealegi on baar rahvast täis tulnud ja siis on ka kirjatöö võimatu.

 On möödunud üüratu aeg sellest, kui viimati blogisin!
On juhtunud igasuguseid asju vahepeal, aga kõigel ei taha, ega viitsigi peatuda.
Kõige rõõmustavam on, et Reiks on suutnud kaine püsida tervelt kaheksa päeva. See on tema Cambodia rekord viimase aasta jooksul. Eile küll oleks äärepealt vääratanud, aga tuleb talle au anda - suutis ennast viimasel hetkel ohjeldada. Vaatame kuidas tänane päev möödub.
 Siis tuli meile külla, ja jäi päriseks kassipoeg. Selline pisike ja Cambodiale traditsiooniliselt ilma sabata.(kui kunagi fotoka koju võtan, saab ka pilti). Noh, kui juba tuli - olgu siis. Hakkasime teda Jutaks kutsuma, kuid kuna ta on hästi jutukas ja kogu aeg seletab omas keeles midagi, on ta hüüdnimeks nüüdseks kujunenud Kräun. Vahepeal jõudis Kräunakas juba ka ööpäeva kadunud olla (Järgib oma peremeest), aga eile ilmus taas välja ja röökis täiest kõrist rõõmust, et kodutee oli üles leidnud.
Aga ka sellest ei tahtnud ma kirjutada,  aga vahepalana ikka mainimist väärt.
Rand on vaikne, ilmselt seoses mingite pisirahutustega Tais ei julge valged siia reisida. Või on ühisraha oma töö teinud, ja rahval lihtsalt pole millegi eest reisida. Igatahes elu on vaikne.
 Tasapisi sätime üles  jõulukaunistusi ja Katale saabus ka piparkoogipakike sõbrannade poolt.  Jõuluküünal oli ka pakis, ja no oli ikka kohe jõulutunne käes ka kohe, kui lõhn majas. Pean end ikka ühel päeval kokku võtma ja ka kodus jõuluvidinad üles panema.
 Hapukapsasuppi keetsin mõned päevad tagasi. Ossa kus oli supil menu. Lauri lõi rekordi, sõi kohe kolm portsu, Reiks pressis sisse kaks, aga hästi suurt. Kata ka meestest maha ei jäänud. Kahjuks ei saanud Krisile-Petsile midagi säilitada, sest teisel päeval olid taas mehed varakult supi ümber, nagu mesilased kärje ümber - ja otsas oligi. Ilmselt pean jõulunädalal ka  ühe pajatäie keetma. Siis nagunii selline hapukapsa-piparkoogine aeg.
 Kaks hammast lasin ka korraga välja tõmmata. Eestis poleks sellist "sadismiklubi" ilmselt arstid ette võtnud, aga siin pole probleemi. Kahjuks on jäänud ühest hambast mingid tükid ikkagi  suhu ja praegu võtan hoogu, et minna kontrollima. Pagan küll, olgugi siin supertuimestus ja taskukohased hinnad - ei meeldi mulle see arstil käik mitte üks raas. Näis, mis doktorionu teeb kui tagasi lähen peale lõunat.
 Kuid tegelikult tahtsin hoopis rääkida sellest, kui palju on Cambodia arenenud selle pooleteise aasta jooksul edasi.  Kortermaju ja uusi suuri hotelle kerkib igal nädalal uusi juurde. Otresel käib selline ehitamine, et endisest vaiksest ja puhtast rannast, on järel riismed. Käisin seal hiljuti kilekottidega võidu suplemas vees. Müügimutid on ka enamus Otresele ümber asunud. (pluss meie rannale). Saartel on olukord vist isegi hullem, arvestades aasta tagust olukorda.

Koh Rong Samloem

Koh Rong

Koh Rongil pole endisest Monkey rannast midagi järel. Mõnus omaette olek on jäänud aasta taha. Nüüd tuleb seal hommikuti ärgata, mitte linnulaulu, vaid mootorsae vingumise saatel, sest kerkivad üha uued guesthoused. Ka Long Beachil on tekkimas juba asustus. Kahjuks on samasugune ehitusbuum hoo sisse saanud ka Samloemi Saracen Beachil. Tundub, et seal rahu ja vaikust nautida on praegu veel viimane aeg. Järgmisel aastal ilmselt vaba jalatäit sellel rannal pole. See on natuke kurb, sest alles poolteist aastat tagasi polnud rannal ühtki ehitust.

Samloem praegu

Samloem poolteist aastat tagasi

 Ja oh neid laevu ja laevukesi, mis nüüd mõlemi saare vahet vehivad käia. Kui vanasti :) sai Koh Rongile nn. liinilaevaga, kord päevas ja Sukeldujate laevaga varahommikul ka, siis nüüd vuhiseb mandri ja saare vahet lausa väike tiiburike, ja neli korda päevas supsib seda vahet nõeluda. Mis viga nüüd ühepäeva trippi teha. Kuigi ühe päevaga ei saa saarest mingit aimu. saar on lihtsalt nii suur. Ja ega teistele randadele ka ikka ei jõua, sest rannad on eraldatud korralkaljudega.
 Eile selgus veel, et veel on uus suur tiibur käiku lastud. Sellega saab koguni saarelt saarele ka liikuda. Selline liinikas siis. Meie endine väike kai, kus loksusid vaid kalapaadid, näeb juba tillukese sadamana välja.

 Momendil, kui kirjutan, loksub kai ääres koguni neli varianti laevu, millega saartele minna. Kaks tiiburit, Freedom bungalows  spetsiaalne alus ja "party boati väikevend, mis käigus ka juba kolm-neli päeva.
 Huvitav, kus pagana kohast nad loodavad endile kõik need reisijad leida?
 eile, kui suur kollane tiibur randus, oli ta puupüsti tegelikult reisijaid täis. Samas ainult Koh Rongi vahet silkav vüike tiibur oli inimtühi, ja täna teisele ringile ei läinudki, vaid seisab kai ääres. Ilmselgelt ei ole reisijaid.
 Ning kui sel ajal kui meie siia kolisime, sai Samloemile vaid  Roberti laevaga.

 










Siis nüüd juba teist hooaega kihutab seda vahet ka tunduvalt igavam "Party Boat"
 Ja just-just siis lisandus talle väikevenna ka. Ma pole veel kursis, milliseid tiire see väiksem pidulaev teeb, aga ilus näeb välja küll.
 Nii, et elu keeb merel. Huvitav, kaua läheb aega, et ka Koh ta Kiev muutub nii  lihtsalt ligipääsetavaks. Siiani saab sinna ikka veel kalapaatidega. Arvata on, et ega see laevaliini sisseseadmine muidugi enam kaua aega ei võta.
 Tegelikult on sellest natuke nagu kahju. Kaob ära see Cambodia ehedus ja kõik on muutumas turistikaks.