Taaskord puhkasin ma üksi!
Reiko ema-isa ja onu lendasid meile külla! Reiko tervitas neid sellega, et lennujaama vastu ei jõudnud! Alkohol oli tähtsam, kui vanemad. Õnneks oli siiski nimeline takso vastus ja ka hotelliga aitasid kohalikud eestlased kibekiirelt.
Reiko puhus küll õhtul ehmatusest korra selgemaks ja sai vanemad vähemalt ära näha. Öösel baarist koju minnes tegin talle üllatusvisiidi ja võtsin ära peidetud alkoholi ning panin mehikese järgmise lõunani luku taha. tegi küll hommiku otsa imevigureid, et välja pääseda, aga vähemalt said vanemad peale lõunat kainu pojukese endale.
Püsis isegi kaine vabariigi aastapäeval. Eks muidugi ema valvas ta järele.
Ok, see selleks!
Sõitsime onu viimaseks puhkusenädalaks kõik koos Seam Reapi.
Oh kuidas ma ootasin seda puhkust koos valgete inimestega. Kujutasin ette, kui lõbus võib olla.
Bronnisin hotellid ja tegin Reiksi eest reisikondikava isegi valmis.
Ja mis siis toimus!?
Ilus näitemäng!
Vanemate nähes oli poeg viisakas ja asine. Minust hoiti võimalikult kaugemale. Mitte kordagi ei veaevutud küsima minu arvamust, või soovi. Vahepeal, kui läks meelest, et vanemad on kuuldeulatuses tuli ikka sekka salvavaid märkusi kah.
Mingil hetkel ühes poes sai mul siiber. Olin just jäänud kreeme vaatama, kui härra mulle selja tagant kähvas, et keri edasi, pole sulle midagi vaja. Vihastasin ja läksin ära poest. Ema tuli veel õiendama, et võiksin ikka kenasti käituda ja mitte Reiko peale pahandada. Võinuksin jah, aga vot ei saa kogu aeg kõike alla neelata.
Teine tore ja rõõmus moment oli teise päeva hommikusöögil. Kuna hotelli hommikusöök mulle esimesel päeval ei maitsenud, otsustasin, et lähen hommikul hoopis söögitänavale corissante sööma. Need on Seamis väga head. Ei kutsunud ma Reikot kaasa, ega midagi - ise tuli. Ja kui üritasin vestlust vöhegi arendada, siis sain taas nagu laksus. Pluss veel pärast ka, sest talle polevat saiad maitsenud ja oleks ikka pidanud teistega koos hommikul nuudleid sööma, Tema jäi minu pärast nälga! No mis ma oskasin öelda. eelmisel hommikul ei saanud ju mina kõhtu täis, aga see polnud ka teiste mure. Õnneks kimas kogu seltskond kivisid Ankor Wati imetlema. Seoses sellega, et mind juba eelmisel õhtul oli lauas üritatud maha teha, ei öelnud ma sõnakestki, kui seltskond end varemete vaatamiseks kõige palavamal ajal tuk-tukile sättis.  lihtsalt tean omast kogemusest, et õigem oleks minna varahommikul ja palaval ajal basseinis logeleda. Nemad tegid vastupidi, aga olgu pealegi. Mina lasin teha maniküüri ja tundsin end korraks ka inimesena.  Õhtupoole olid nagunii taas platsis salajased solvangud, kui keegi ei kuulnud. Kui mainisin, et vanemad oleksid valmis koos Reikoga Eesti lendama, et ta ravile saaks, siis vastusest oli aru saada, et seda ei juhtu. Ei ole see inimene huvitatud abist. ja oma silmakirjaliku käitumisega on ta vaid mõne päevaga taas vanemad ümber veenud. Temaga on kõik korras, ainult mina olen loll ja närvihaige!
Olen jah, mis teha! Elu alkohoolikuga on selliseks muutnud. Nägude tegemise asemel oleks keegigi võinud minult pärida, kuidas ma hakkama olen saanud ja kas jaksan veel? Ei! Selle asemel sain hoopis Reiko emalt riielda, et ei suuda end neile sobivalt ülal pidada.
Phnom Penhis läks asi käest ära, kui selgus, et broneeritud hotelli pole olemaski. Ainult seinad! Tänud Booking.comile!!! Edaspidigi bronnin kõik sealtkaudu. Mul oli hotelli valikul vaid üks soov, et oleks rõdu ja ma ei peaks suitsetamas käima wc-s, või kuskil nurga taga.
Kui selgus, et broneeritud hotelli ei eksisteeri, juhatasid tuk-tukimehed meid mingisse enda sõprade hotelli. Seal oli bassein, aga rõdusid polnud. Ja üldse oli see hotell kuidagi ebameeldiv. selline raske mööbliga ja ...... Kõndisin tagasi tuki peale ja ütlesin, et mina sellesse hotelli ei lähe. Kõik kribisid siis ka kohe sealt minema. Noh, tegin siis ettepaneku, et istume kuhugi kohvikusse maha ja mehed lähevad vaatavad ringi, et leida meelepärast hotelli. reiko hakkas aga karjuma, et mida ma pirtsutan, teised tahavad basseini ja olgu ma rahul. Ega see minu puhkus pole, leppigu ma sellega, mis teised tahavad, minu soov ei loe midagi. Lõpuks käratas, et keri minema, kui ei meeldi! Ja ma läksingi. Istusin kohvikus niikaua, kui mu pass mulle järele toodi (ilma ühegi vabanduseta) ja võtsin endale rõduga toa otse kohviku kõrvalt. Shoppasin kogu raha eest ja hoolimata sellest, et olin toa võtnud kaheks ööks, võtsin takso ja sõitsin Sivillesse tagasi. Ei helistatud mulle kordagi päeva jooksul, et vabandada ära ajamise eest, või küsida, kuidas ma end üksi tunnen. Ei ole siiamaale huvi tuntud, kus ma olen, või mis minust sai!
Aitäh oodatud puhkuse eest!
Selle puhkuse viljad valmivad ilmselt alles selleks päevaks, kui ema-isa lennukile astuvad. Siis ma alles kuulen, mis härra minust arvab! Ennustada on kerge, sest ei usu, et sõnavara eriti on uuenenud, eks lehmad ja muud elukad hakkavad taas igapäevatervitusteks.

 "Mida sa vana Vene lits siin istud!": sain eile Prantsuse maadami käest tervituseks, kui talle selgus, et ta ei saa oma kokteili 2 dollariga, sest meie "idioodid" tunnevad kella!
 On meil siin kõiksugu rahvast läbi käinud, on eestlasi olnud, kes peavad siinseid teenindajaid rottideks jne., aga see maadam oli tõeline oma rahva esindaja.
Tegelikult olin üllatunud, sest prantslased käituvad tegelikult siin kenasti. Aga ilmselt oli tollel proual kehv päev olnud. Tuli arvet maksma viiekas näpus! Mina ütlesin, et 1 moment, kohe kirjutavad poisid arve. Ei tema teab, et peab kahe koksi eest maksma neli dollarit. Mina siis vastu, et ei-ei, te tulite enne Happy Houri, siis on kokteilid ikka 3 dollarit. Kus kukkus kisama, ikka et sa vene lits mine koju ja nii edasi.... Ütlesin talle, et Eesti ja Venemaa on väga erinevad maad, ning ka rahvused on erinevad. Korraks tõmbas tati kurku, kui kuulis, et polegi russia, aga siis teatas, et ikka tuli peale viit istuma ja staff on idioodid, kes kella ei tunne. Ossa, kus mul lõi s...a keema! Ma ise võin oma staffi sõimata, kui on vajadus, aga mingi konnasööja ei tule poisse sõimama.
Igatahes lahkus maadam meilt kuue dollari võrra vaesemana ja soovitusega mitte tagasi siia tulla! ;)
 Aga, mis meil siis ka vahepeal juhtunud on?
Ausalt mitte midagi märkimisväärset!
Elan juba nädalajagu omaette korteris!  Oli see plaan ju juba ammu, et kui Reiko ei lõpeta joomist, siis lähen eraldi elama. Ja ühtäkki leidsingi sobiva korteri. Hind vastuvõetav ja korter poole euroopalikum, kui senine. Kolisin välja lausa minutitega.
Ja mida siis tegi härra selle peale!?
Palus mind ikka edasi tema juurde jääda!?
Oh ei! Hoopis hakkas arutlema, et kuidas nüüd tema siis edasi elab ja kuidas me rahasid jaotama hakkame. Temal ju vaja raha.
Soovitasin tal joomine lõpetada ja raha tegema hakata!
Hakkaski! Samal öösel helistati mulle haiglast, et leidsime ühe mehe, kellel on teie telefoni nr. ja helistasime! Mees oma nime et tea ja on kontaktivõimetu! Lendasin kohale! Loomulikult oli see Reiko! Selleks ajaks, kui mina jõudsin, oli ta juba puhtaks pestud ja tilgutite all. Ära ei tundnud ta kedagi! Ukrainlasest arst, kellega vestlesin, teatas mulle, et mehikesel on äge toksikoos, kuna mingid neeruvärgid olid ühtäkki lakanud töötamast. Tööseisak oli tekkinud alkoholi igapäevasest tarbimisest.
Nojah, arvata oli!
Järgmisel päeval läksin haiglasse tagasi, kolmas tilguti oli just peale pandud, mind tunti vähemalt ära ja paluti vabandust! Maksin haiglaarve ja tulin tööle tagasi.
Kell neli õhtupoolikul lasti Reiks välja!
 Ja hoolimata sellest, et arst minu kuuldes rääkis talle, mis oli toimunud, ja mis edasi hakkab juhtuma mehe tervisega, kui ta ei lõpeta joomist, läks härra joonelt poodi!
Kui mina peale baari sulgemist talle süüa viima läksin (ikkagi haige inimene ju), vahtis mulle diivanilt vastu taas täislastud pükstega jorss!
Keerasin joonelt ringi, lukustasin ta korterisse ja läksin koju.
Olin saaanud soki, sest magada ma sel ööl enam ei suutnud ja terve järgmise päeva vaid värisesin tööl. Õhtuks olin nii läbi, et ainult nutsin. Poisid käskisid mul baarist kaduda, enne kui kokku kukun.
Ja siis tegin otsuse - viisin järgmise päeva kaubanimekirja, ning raha Reiksi kätte, ning teatasin, et mina rohkem baari ei tule.
Oli kaine ja kohkinud! Magasin järgmise päeva lõunani. Ja nii on toimunud kolm päeva järjest.
Täna siis taas see hommiku uuesti, kui baari avan. Eks paistab, kas mehike suudab tööle ilmuda ja kaineks jääda. Kolm päeva oli küll tööl selge peaga, aga teavaliselt kolm päeva joomavahe pikim kestvus ongi olnud.
 Mis mind aga eriti hämmastas, oli see, et teatasin juhtunust FB vahendusel ka tema eelmise õhtu joomakaaslastele. Tegelikult said postitust lugeda kõik (mis ma siin ikka lolli mängin ja varjan), aga sõnum oli mõeldud just konkreetselt neile sõpradele. Ja mis toimus? Mitte ükski neist ei reageerinud!
Oleks kena olnud, kui keegigi oleks huvi tundnud, et mis ja kuidas ja kas on abikätt, või toetavat õlga vaja! Ei!!!  Eestis elavad sõbrad olid küll valmis haiglaarvet tasuma, kuid siinsetelt joomakaaslastelt olen nüüd vaid tagantjärele saanud iroonilisi vihjeid solvumisest, et julgesin postituse teha! :) Nende reputatsioon ju!
Eile, kui üks eesti kutt end joodikutelaeval poollolliks oli joonud-suitsetanud, ning mööda randa poolalasti kakerdas õhtul, siis korraks mõtlesin, et täitsa ükspuha, mis tast saab - ei hakka mina sõpradele teatama, et üks neist on omadega sassis rannas, ja vajaks abi. Aga siis hakkas kahju ja helistasin Reikole, et üks su "sõpradest" vajab abi. Ei pea ju vastama alati samaga, mis sulle tehakse.
 Hooaeg on aga ülivaikne! Mis edasi saab - ei kujuta ette!

Cambodiamaal on ikka "tore" elada!
Igasuguseid üllatusi on kuhjaga sel maal minu jaoks varuks!
Käisime ringi sõitmas neli päeva Koh Kongi provintsis. Koh Kongi linn ise on suht mõttetu piirilinn, kuid ümbruse loodus on seal võrratu.
Tagasi jõudes läks aga riiuks, sest hoolimata sellest, et mind neli päeva polnud, pidin ma hakkama aru andma, mis poisid vahepeal teinud on ja miks baari sissetulek pole samal tasemel võrreldes aastatvahetuse nädalaga.
Ühesõnaga - seis ikka sama nagu tavaliselt, kui olen julgenud puhata, siis saan selle eest mitmekordselt pähe, sest sel ajal on baari töö langenud.
Tänu pidevale tänitamisele ja ajude komposteerimisele loobun sõidust Vietnami, et vennaga kohtuda.
Loodetava kodurahu huvides, sest muidu peaksin ilmselt veel pikalt kuulama,kuidas ma aina puhkan ja "lõbusalt" aega veedan, samal ajal, kui teine inimene ei saa rahulikult kohalikku viskit nautida, vaid peab mind asendama.
Pideva irina tõttu jätsin ka minemata Kampoti, olen parem siin hullumajas edasi.
Saiha stoppis töö!
Erilist põhjust nagu polnudki, ju on mehikesel siiber ühes kohas nii kaua olemisest. Kuna palusin tal telefoniga rääkimise kõrvalt ka klienti teenindada, lendas telefon nurka kildudeks ja poiss putkas ise pealinna. Vaatame, kui nädalaga tagasi ei ilmu, võib ilmumata jättagi! Lasteaed!!!!
Nii, ja eriti vahva on see, et meie baari taga asuva marketi omanik võtab ette mingi suurema ehitustöö, mille käigus jääb talle ette meie elektriliin. See tõmmatakse homme lihtsalt maha, ning me vaadaku ise, kuidas ja kus kohast baar uuesti elektrifitseeritud saab. Ning uue liini eest peame me OTSE LOOMULIKULT ka maksma!!
No tere tulemast lollidemaale!!!!

 Kell on pool üksteist hommikul ja ma olen kolme nädala jooksul maganud vist kokku kümme tundi.
Homset uusaastaööd ei taha ma ette kujutadagi!
Mingil hetkel ütleb ilmselt mõistus üles õnneks!
Reiko on sujuvalt täiesti juua täis olnud viiendast detsembrist alates. Ema ja õe sünnipäevad on nii tähtsad, et nende tähistamiseks tuleb võtta aega, ja mitte vähe.
Praegugi puhkab mehike oma kuseloigus keset toapõrandat , et varsti uuele ringile minna.
Täna tabab teda aga ebameeldiv üllatus!
Esiteks leidsin ma taas ta rahavarud üles, ning tal pole millegi eest joogipoolist kohe soetada (kuigi mul on kahtlus, et praegu juuakse maha majamüügist saadud summasid). Teiseks panen ma ta lõunast alates, kuni homse õhtuni taas luku taha! Äkki suudab siis homme mõnegi tunni letis adekvaatne olla.
Ega mul sellesse küll usku pole, aga äkki...!
kaks päeva on ta parim sõber Mart siin olnud, aga Reiks ei saanud isegi aru, et sõber siin on.
Eile õhtuks puhus lõpuks klaariks nii palju, et suutis urust välja roomata ja Marti tervitama tulla.
 Mina olen igatahes seda meelt, et kui ta kohe-kohe ravile ei lähe, siis peale märtsikuud hakkan eesti tagasipöördumist sättima. Tasapisi teen praegugi ettevalmistusi.
Sellisel asjal, mis siin toimub pole mõtet.

Jõuluimed on taas ilmavalgust näinud!
Tänu eile alanud vaiksele Jõulurahule, mis kestab mõnedes baarides siiani, on rannas rohkelt näha magavaid päkapikke.
 Jõuluvaibakloppimine "Sessonis" käib täie hooga.
  Prostituudid kõnnivad ringi nagu punamütsikesed, ainult marjakorvi asemel on käevangus õndsalt totaka ilmega vanamehed. Ka neil on Jõuluime - fööniks on tõusnud tänu Viagrale/Kamagrale.
 Minu enda mees tegi ka endale Jõuluime - ei hakanudki kaineks, kui sõber saabus! Tavaliseltt ikka üritab klaariks end puhuda.
 Jõulurahusaginat on rannaäär täis!
Pohmellis ja poolpohmellis peaparandajate hõredat enesetunnet ära kasutades, tehakse neile küll karva, kui rahaeemaldamisi.
Ja ilmtingimata on vaja kõigil päkapikumütsi kandvatel valgetel neid mütse veel paar tükki omada!
MERRY CHRISTMAS!!!!!

 Hooaeg hakkab hoogi lisama!
Panime taas täna iseseisvalt rannatoolid välja. Pilt poole parem, kui madratsid laiali liival mustlaslaagril. Inimesef saavad korralikult pikutada ja ka ostavad baarist.
Ütlen ausalt, et kõik päevitustoolid hõivati viie minutiga.
Kõrvalt Coco pani välja vaid toolid,  päevitustoole ei julgenud veel.
 Khmeerid on üldse mõne koha pealt erilised "jänespüksid" Eile õhtul, või õigem oleks ilmselt öelda päeval, hakkas endises "Serendipitis" ja praeguses "Waikikis" diskor muusikat (vaibakloppimist) üle ranna laskma juba õhtul kuue ajal. Musa oli ikka räigelt kõva, ja kõik hoidsid kõrvu kinni. Aga keegi ei läinud midagi ütlema. Hoopis Coco omad vahtisid lootusrikaste nägudega minu poole, kui ma kodust tulin.
Loomulikult läksin ma ütlema. Palusin muusika B&B ajaks vaiksemaks panna, sest nad pole ainsad rannas. Pööritati silmi, aga paar detsibelli läks musa vaiksemaks. Siis läks juba Reiko (kaine!), ning röökis "Waikiki" valge omanikuga pikemalt. Khmeerist omanik jooksis lihtsalt eest minema. Reiko siis tutvustas valgele mehikesele olukorda. Ja ühtlasi teatas, et kui selline asi kordub, on praegust olukorda rannas arvestades ülilihtne Phnom Penhist välja kutsuda müramöötjad. (Nad on korra muide käinud rannas).  Sell hakkas kokutama ja seletama, et tal täna kavas jalkaõhtu ja kogu linna valged tulevad alla jalkat vaatama. No saime naerda. Reiks soovitas mehikestel jalutada "Big Easysse" ja järgi vaadata, kuidas käib valgete jalkavaatamisele meelitamine. Neil seal ülisuur ekraan, mõnus spordiatmosfäär jne. Nendel rannas klubimusa täispööretel tümpsumas, telekas pisike nagu p...seauk ja meelitavad rahvast.
 Tegelikult lõppeski "Waikiki" jalka fiaskoga. Inimesi oli napilt kümme ja neidki ei huvitanud jalka vaid väljareklaamitud odav õlu.
Aga hooaeg käivitub!
Juba on kohal ka esimesed lollid ja esimesed tropid, keda eriti ei soovi teenindada.
 Lolliks pean ühte ameerika taati, kes endale plikasi põrutamiseks rabab ja on korduvatest hoiatustest hoolimata ikka paljaks varastatud. Eile  peedistas teda baaris üks plika, keda me "munaks" kutsume. Muna on meeter kuuskümmend korda meeter kuuskümmend ja kaalub ka 160. Pagan teab, kas taat teda põrutatud saigi, sest plika on niiiii ümmargune ja ilma igasuguste väljaulatuvate sangadeta, et veerlema hakkamist ära hoida, aga plika arvab, et taat on nüüd ta mees ja kisas eile lausa hullupööra. kui avastas, et taadil juba uus mimmu. Tõstsime muna baarist välja, sest ta hakkas kriiskamisega juba Waikikile silmi ette tegema. Muna istus siis grilli ääres ja valas krokodillipisaraid, et mees teda petab! :). Taadil ei jäänud muud üle, kui palus Reiksil end motoga hotelli visata. Ossa raks, kus "muna" leekis nagu tulekera järele. Tulekera selle pärast,met munal on hõljuv punane rüü üll, et ta väga munana ei tunduks pimedas.
Aga täna hommikul käis taat juba küsimas, et ega ta eile oma telefoni meile letile ei unustanud - olla kadunud. Eks keegi neiudest saab nüüd helistada nutitelefoniga!
Tropid on meie kallid kaasmaalased kahekesi!
Paarike saabus eile, täis kui jääkarud ja teavad kõike! Ise küsivad ja vastavad! Hommikul räntsatasid baari, ja kukkusid kohe esinema. Kahemillise promilliga on praeguseks ujunud juba poolde lahte. Vaatame, kuidas tagasi saavad! Ja pärast lähevad rolluga ringi sõitma. Proovisin neid natuke maa peale tuua, aga ei olnud mõtet. Lasku käia! Mis sa ikka endast targemaid õpetad!
Nii kaua, kui kahe,  lastega peredega arutasime, mida nad saaksid teha täna, nii et paariaastased ei tüdineks, viskasid need purjus tuvikesed kõrvalaluast selliseid pärleid, et ma ei vaevunud neid isegi teretama korralikul peale seda. :), Eks kui kainenevad, siis saan ilmselt kuulda taas, et oleme kõige ebasõbralikum ja mitteabivalmim baar terves Cambodias!  Aga eks peab ju imagot säilitama!

 Pole tükimat aega viitsinud millestki kirjutada! Ei jätku lihtsalt powerit. Iga päev ajab üks jama teist taga!
Mingid päevad tagasi kõndis militaarpolitsei randa ja kamandas kõik rannatoolid-lauad katuse alla. Liival ei tohi midagi olla. Las turistid külitavad nagu kilpkonnad paljal liival.
Esimene päev külitasidki. Aga kaua sa ikka söödad liivakärbseid. Järgmisel päeval tiriti katuste alla pandud päevitustoolide madratsid randa liivale.  Agaramad  võtsid kokku koosoleku ja otsustati, et BBQ ajaks pannakse siiski toolid-lauad välja. Algul oli kaks rida, siis juba kolm ja tänaseks lausa neli.Kokku aeti ka koosolek maaomanikuga, ja teatati, et me ei maksa enam nii palju üüri, kuna ranna kaotamisega oleme kaotanud kliendid. Rahvas rahustati aga kenasti maha.  15 detsember saabub asjapulkadega kruiisilaev kelle pärast see tsirkus olla ette nähtud. "Sinisilmad" uskusid kõik kenasti kuni tänaseni. Minu härra hakkas lausa suurest rõõmust, et jõuludeks saab ikka ranna tagasi lausa topeltkoguseid "mekongi" manustama.
Täna aga jalutas pikki randa taasmil.politsei. Kibekiirelt peksti kõok toolid-lauad taas katuste alla. Meil sellega vedas, koos toolidega peksti meile söömakogemata ka noortegrupp, ca 15 inimest. Poisikonnad andsid oma parima, aga sellest edaspidi. Pollarid käisid ja kraaksusid kõigi peale, nagu varesed. Igast baarist pidi antama kellegi telefoninumber, kellele edasistest uuendustest-korraldustest teada anda. Mina istusin teisel pool letti ja tegin näo, et olen külastaja, sest viimastel päevadel kontrollitakse ka valgete töölubasid. Seda loomulikult mul ju pole.
Kuid ei, sedakorda olid luubi all hoopis baaride külge ehitatud varikatused. Anti aega kolm päeva, et need lammutada. Olin Occeutehalil vist veel ainus, kellel seda kuradima varikatust polnud, sest Reiksi joomade kõrvalt polnud jaksu leida selle ehituseks raha. Nüüd tänan õnne, et ei olnud. Kõrvalt "Coco" omad olid üsna pikkade nägudega. Seekord irvitasin neile otse näkku, sest alles tund tagasi oli Lina toonud meile tagasi laenuks võetud tsekiraamatu. Võttis tavalise, aga tagasi tõi paksu ja ise teatas naetatades, et näe, meil kulub üks selline raamatpäevas, teil ilmselt jagub nädalaks. Sa raisk, kus mul kihvatas! Hea meelega oleks ta p...sse saatnud, kuid tegelikult oli tal ju õigus.
Meil on juba mõnda aega staffiga lahkarvamused.
Lahkarvamused just selle tõttu, et mulle hakkas imelik tunduma, et kui inimesed on leti ääres ja söövad- joovad, on arved korralikud. Samas rannas istudes on sama seltskonna arved üliväiksed. ja tsekki ei taheta kuidagi kirjutada. Midagi tundus mäda olevat!
Ja oligi! Poisid (ka Saiha)kantisid raha omale. Seedisin kaks päeva, mida teha! Kui varguses süüdistan, pakib kogu staff ennast kokku ja kõnnib minema. Seda aga keset algavat hooaega lubada ei saa. Hakkasin hoopis kõva häälega tsekke nõudma ja võimalusel ise asju kirja panema.  Eriti närvi läks asja peale Hong, Saiha oli rahulikum ja Bizet ei teinud teist nägugi. Hong läks lausa nii kaugele, et ähvardas mind probleemidega, kui hakkan liiga nende tööd kontrollima. Siis tegin eile selle nalja, et panin baari ülbelt kell kümme õhtul kinni teatades, et mul pole mõtet lahti hoida, kuna sissetulek koosneb vaid paaritaalastest arvetest ja kuna sellise sissetulekuga pole mul nagunii raha, et makse maksta, siis on koht nagunii varsti suletud. Ei öelnud ma kellelegi, et nad varastavad, või ei viitsi baari pärast oma perseid toolilt tõsta. Lihtsalt teatasin, et vaadaku ise, kas hakkavad uuesti baari heaks tööle, või läheb kõik allamäge. Palusin järgi mõelda, et ehk on aeg ka ühiskassasse raha muretseda, et palka saada, mitte ainult oma taskutesse.
Oli üllatav vaikus!!
Täna hommikul oli Saiha kui ümber vahetatud! Ei jälgegi haige olemisest ja poolest lõunast palus vabandust, et läks kergema vastupanu teed!  Ühesõnaga, vist elus esimest korda tunnistas staff mulle, et kantis raha omale. Palus andeks ja lubas  et ei tee seda enam.  Ma usun teda, aga Hongi küll mitte!
 Nüüdseks on selline seis, et Bizet ja Saiha lõhuvad tööd teha, Hong eriti ei viitsi. Pole ju huvitav, kui endale ei saa teha. Vaatame, kaua see kestab!
Kogu sellise jama juures on veel tore see, et koju minnes ootab ees  sinaka tooniga paistes lõust. Tudiseb ja haiseb jube imelikult juba teist päeva. Vist hakkab maks üles ütlema, sest minu meelest pole ta juba teist päeva ka söönud, ainult tühjad pudelid vedelevad kõikjal. Mina ka neid ei korista, jummalast pohhui! Las vedelevad, lähen öösel koju oma tuppa magama ja kõik!
Loodan muidugi, et baaris saavadasjad korda tasahilju. Millal kõik tekkinud augud lappida saan ei kujuta küll ette, aga.....
Küll loksub paika!