Olen taas tropp mõne inimese silmis!
Aga mul suht savi sellest!
Või nagu meie kohalik Kõrgõztanist pärit sõdalane Timur ütles; " Pohhui, mis teisec arvavad, peaasi, et enda hing oleks õnnelik ja vaba!"
 Juba pikemat aega on meil Reiksiga tunne, nagu ei kuuluks baar enam meile. Me oleme nagu mingid segavad faktorid, kes pärsivad rastade lahedat äraolesklemist baaris.
 Minul viskas üle juba tükk maad tagasi ja jagelesin Maikoga sel teemal. Tema vastus, et sul pohhui pole või, see on ju Cambodia!, hämmastas mind täiega tol korral.
Üleeile, kui palusin tal rastade muusika vaiksemaks keerata, hakkas ta lausa vastu.
'Ja siis mul kihvataski - on jah pohhui, mis siis, et eestlane ja aitas, kui olime puhkusel,vot ei meeldi mulle see kanepikõhvimine leti ees ja taga. Siiber juba sellest, et inimene sai lahkelt elama lubatud baari, tingimusel, et töötab õhtuti söögi ja öömaja eest, aga selle asemel vahib poolest õhtust mulle vastu klaasistunud silmadega sell, kes mõhkugi ei jaga. Pealegi on ta vist kõvat reklaami teinud, et meil ongi mingi kanepibaar, kus kõik lõbusalt pilves hõljuvad. Ta õde ja õemees olid küll teisel õhtul hämmastunud nägudega, kui ma nende pakutud plärust keeldusin. Umbes nii, et mis mõttes, kõik ju tõmbavad.
 Vot võtan end nõõd kokku ja lõpetan selle jama baaris ära!!
 Eile tulin õhtul tööle ja kuna Reiks on taas korgi otsa komistanud, teatasin, et täna on minu muss ja mina kassas. Ja tossamas käiakse baarist väljas, kui ei saja. Haaa! Selle peale kaoti kiirelt nelja tuule poole. Pole ju huvitav, kui suitsetada keelatakse.
 Happy hour on nagunii omaette valus teema, sest seda kiputakse ka tegema igale sissesadanud sellile kogu päeva. Need, kes siin paar nädalat ringi tripivad, või kuskil "Utoopias" flaiereid jagavad, ikka eriti püsikliendi mõõtu minu silmis välja ei anna. Need on just vastupidi sellised, kes teised turistid eemale peletavad. need on just need, kes hõljuvad kringi kalapilk silmis ja tahavad odavat õlut sinna juurde. Kanepihais on nende loomulik parfüüm.
Selle peale nagu ei tulda, et karistada saan esmalt ikkagi mina, kui baar kärsahaisu täis. Ja Oktoobrist-novembrist hakkab siiski kotipoiste asemel liikuma tavaturist, kellele alati ei pruugi meeldida sellised asjad. Kord nädalas on võib-olla lahe, aga iga päev mitte.
 Nõnda siis teatasingi eile, et igasugune kanepiklubi lõppeb leti taga, kui on isu, kaduge nurga taha.
  Ütleme nii, et enamik sai asjast kenasti aru, kui ära põhjendasin miks. Ega ma neid lausvihmaga randa ei ajagi, aga istuvad lauas ja vahele jäädes vastutavad ise. Ei ole meeldiv, kui politsei mulle peaks trahvi tegema. pealegi on politsei praegu, rahapuuduses (madalhooaeg) eriti elavnenud kõike ja kõiki kontrollima.
Samas on see hea, sest kuritegevus on paras probleem alati madalhooajal.
 Ja eriti madal hooaeg on täistuurid sisse saanud! Jäätisejuut lausa kisab hüsteeriliselt, et oma jäätist maha parseldada.  Natuke on ta juba uskumagi hakanud, et september on katastroof ärile.
 Meilgi ilmus esimene klient eile randa alles pärastlõunal. Lihtsalt vihma kallas kogu hommiku. Täna sama lugu! Lasin poistel kella 11- ni magada. Mis ma neist ikka üles ajan, õhtul võib äkki tööd olla.
 Uued üritajad Eestist on ka kohal, aga mida nad tegema hakkavad ja kuidas, ei kujuta ette. Praeguseks nad lihtsalt on viis päeva mööda randa ringi kolanud ja igal õhtul end kanepist ja alkost sassi tõmmanud. Isegi elupaika pole veel suutnud suuresti otsida. Ega me neist Reiksiga eriti aru saagi, on sellised lillelapsed, arvavad, et siine elu ongi selline suur pidu. Las arvavad, küll nad ise aru saavad, mis ja kuidas. Algul proovisime neid natuke aidata, aga kui ikka istutakse kell üks öösel veel rannas ja ei teata kus seekord ööbima minna, siis .... Soovitasin neil moto laenutada, et sõidame mõni hommik ringi ja vaatame koos kortereid, aga nende hommik algab siis, kui päike loojub. Ahh tehku, mis tahavad, ei peagi me neile mingit lapsevanemat mängima. Panused on igatahes valgetel tehtud, et kaua nad siin püsivad, enne kui hädakisa peale hakkab :) Kaidopoiss hakkas nutma kolme kuuga ja kuuendal kuul kadus Eesti ära. Skuuter hallitab kuuris, khmeer, kes pidi seda kaks korda nädalas tuulutamas käima, pole loomulikult kordagi nägu näidanud. Ka pole veel kuulda, et Kaido tagasi hakkaks saabuma. Kaldume reikoga arvama, et ega ta ei tulegi.
 Süsist pole ka siiani mingit märki, oleme igat moodi otsinud, aga ei. Tasapisi hakkan harjuma, et teda enam pole mind hommikul tervitamas. Kusti küll ootab veel lootusrikka näoga hommikuti, et tulen koos ta sõbraga.  Eile selgus, et isegi püsikliendist Ross Austraaliast vaatab igal hommikul oma linnatiiru tehes ringi meie koera leida lootes. Seda oli kuidagi eriti soe eile kuulda.
 Ja taas oli eile meil ka madu baaris. Seekord peenike, pikk, ja mürgine roheline puumadu oli end vetsulakke rippuma seadnud. Õnneks polnud mina see, kes ta sealt avastas, aga ega ma terve õhtu eriti vetsu ei kippunud. Tänagi mõtlen, et peaks minema ja koristama seal, aga vist delegeerin selle tegevuse poistele. :),  nad nagu rohkem selliste asjadega harjunud.

 Eile õhtuse seisuga tundub, et olen ennatlikult Dolphini omasid mustates neile liiga teinud, kuigi kaudselt on nad ikkagi süüdi koera kadumises.

Pagan küll, peab see "Suss" meil selline pisike ja asjalik olema, et kõik teda kisuvad.
 Eile õhtuks, kui olime taas nii Reiko, kui Saihaga teinud kõikvõimalikud tiirud linna peal, tuli mul mõte helistada Khamrale. Ta ju Siville poiss ja äkki teab, kus veel Dolphini majad asuvad. Rääkisin siis teema ära. Nats aja pärast helistas poiss tagasi. Tema tüdruksõber Morgan olla üleeile jalutanud linna mööda ja oli märganud meie Süsi SinCity baaris. Krt, see ju meie selja taga praktiliselt. Morgan oli veel imestanud, et miks koer siin, aga et küllap siis meiegi kuskil lähedal.
 Te ei kujuta ette, kui kiirelt me Saihaga sqaarile lendasime. Koera pilt telefoniga kaasas, sest Gekko Guesthouses on analoogne koer, aga väga vana, ja äkki Morgan ajas segamini. Gekko sealsamas lähedal. Aga ei! Turvamees ja plikad kinnitasid kui ühest suust, et terve õhtu uitas seal baaride vahel meie "Suss" kelluke kaelas. Sai veel plikadelt süüa, aga kätte end ei andnud. Üks tüdrukutest, kes meiegi baaris käinud, ütles kohe kindlalt, et see oli minu koer, sest ta oli isegi mõelnud, et küllap eestlased möllavad kuskil lähikonnas, et koer seal on. Kahjuks juhtus see kõik päev enne, kui meie sinna läksime. Eile õhtuks Süsi seal enam polnud. Jätsime turvale oma tel. nr. ja lubasime ka vaevatasu, kui koer välja ilmub. Vähemalt on lootus, et äkki leiab kodutee üles. Ilmselt on suured koerad ta peitu ehmatanud ja teelt eksitanud, sest kui ta juba roadi teele jõuaks, või tagumisele teele, oskaks ta koju tulla küll. Nüüd aga mõtlen endamisi, et missugune ajukääbik see küll olla võis, kes öösel koera rannast lihtsalt kaenlasse võttis ja eemale tassis. Loodan südamest, et see inimene kors samasugusesse situatsiooni ise sattub.
 Aga nüüd veel teine uudis!!
Saiha NEED pulmad jäävad ära!
Läkski nii, nagu ma talle kogu aeg ennustasin. Anna aega! Poiss leidis ühel hetkel, et turul töötab veel teinegi kena plika, kellele Saiha väga meeldib. Ja poiss hakkas kahel rindel susistama, nagu Chaygi. Aga kui Chay neiud elavad ja töötavad linna erinevates nurkades, siis Saiha omad vaid mõne meetri kaugusel teineteisest. Möödus vaid kaks nödalat, kui vanal pruudil oli uue pruudi olemasolu teada.  Ilmselt toimus mingi väike poksimine, sest poiss rääkis midagi kalade ja kohvi lendamisest turul. Aga eilse seisuga tõmbas vana pruut  Saihale vee peale. Lükkas telefoni levist välja, ja kui poiss lõpuks ühendust sai, siis lihtsalt saadeti ta p...sse.  Mulle see plika ei meeldinud, Snale ei meeldinud, poisi enda emale ei meeldinud - nii, et meie oleme õnnelikud selles mõttes, et poiss ei saa naiseks vietnamlannat, kes vaid raha armastab. Uuel tüdrukul olla suht ükspuha, mis poiss teeb ja kas tal raha on. tal endal isiklik kohvilett turul, nii, et hätta ei jääks. Aga mina, valge ema, olen täna kella kolmeks kutsutud plika koju, et plika ja vanematega tuttavaks saada, sest päris ema ei saa Phnomist tulla. Jeerum, minu jaoks saab see jube olema! Aga eks annan teada kuidas läks!

Süsit pole neljandat päeva! Oleme Saiha ja Reikoga kamminud läbi kõik võimalikud ja võimatud kohad, kuid tulemusteta. Poiss on sõitnud läbi kõik Dolphinile kuuluvad ja meile teada olevad majad - pole. Oleme otsinud läbi isegi Dolphini läbulaeva, et äkki hoiavad nad teda seal kinni, kuid ei. Kõik, isegi "Ankori" mehed, kes randa ülut toovad, hoiavad silmad lahti, sest ka nemad hoidsid me koera väga. Siiani ei midagi. Kusti istub nukra näoga baari ees, või baari taga ja vaatab ainiti teele. Miski sisemas ütleb mulle, et koer on siiski elus ja mitte supiks keedetud. Ilmselt on Süsi transporditud kuskile maal elavate sugulaste juurde, kust ta tagasi tulla enam ei oska.  Kustil on veel see muregi seoses sõbra varastamisega, et peab nüüd baaris sees istuma. Enne, kui Süsi ka oli, siis Süsi kaitses Kustit suurte koerte eest, kes Kustit millegipärast ei salli. Nüüd pole meie kõõrdsilmal enam kaitsjat ka.
 Kusti nutab ja mina ka.
Kõik see ja ka eelnevad jamad on kasvanud üle taluvuse piiri.
 Reiko nn. koodipanek osutus taas tema vuhvliks. Sell kuu jooksul, mis siin oleme on olnud taas kaks viiepäevast tsüklit. Sellele on lisandunud nüüdseks ka kanep.
Viimasega oli alles üleeile "tore" lugu.
Olen kogu aeg olnud sellele vastu, et suvalised kliendid oma pläru baarileti taga ette panevad. Pea igal korral olen palunud neid minna randa suitsetama. Seal on nende oma teema, kui vahele poitseile jäävad. Baaris karatakse aga mulle kraesse. Ja seda kanepipuru kimuvad kahjuks siin paljud turistid.
 Nüüd on selgunud, et  meie Eestis oleku ajal on Maiko, kes meid asendas, harjutanud klientidele sisse taas leti taga tossutamise. Tõmbab ise ka oma nn. põsiklientidest sõpradega üle leti. Olen talle paar korda selle kohta märkuse teinud, aga kurtidele kõrvadele. see on ju Cambodia, irvitab ta mulle vastu. Et kui sa neil suitsetada ei luba, ei tulegi nad baari. aga tänu sellistele kanepivennikestele, meil enam tavainimesed ei vaatagi meie baari poole. Hommikuti on Coco einestajaid täis, meil vaid mõni üksik, kes kanepihaisu kannatab, kui sedagi. Rääkisin sellest Reikole, noogutas kaasa, muud midagi. Nii - ja tulen ma siis üleeile õhtupoolikul baari ja mis ma näen - minu härra istub kassas, kliendid kahekesi teisel pool letti, ning joint parasjagu ringiga reiksini jõudnud. NO KELLELE MA SIIS RÄÄKISIN!!!!
Teine teema on litsid! Igaüks, kes eelnevalt on meie tegemisi siin selle blogi vahendusel jälginud, teab, miks minu jaoks on litsid baaris nagu härjale punane rätik. Ka selle teema rääkisin ma enne ärasõitu lahti. ja nüüdseks on asi täpselt vastupidine.  igal õhtul kiljub trobikond "paaviane" baaris. Eile lausa palusin Maikol, et ta oma kiljuva sõbranna randa toimetaks. Plika sai õnneks vist aru, et pole teretulnud ja kaapis ise minema. Aga sellest hoolimata trügib viimasel ajal taas see lõdvapäksikummiseltskond sisse. Seda enam, et Maiko isegi hõikab neid nimepidi üle leti sisse tulema.  Kui eile ühtul siis mingi Maiko nn. sõber krossitsikliga leti ette löristas, sai mul mõõt täis. Tõstsin häält ja küsisin, mida kuradit selline asi tähendab. kas see on veel meie baar, või Maiko isiklik hullumaja. Mees hakkas vastu karjuma, ja mind süüdistama, et peletan oma karjumisega kliendid eemale. Reiko, nagu tavaliselt noogutas kaasa teistele. Mina pole siin maal veel kordagi tema suust kaitsvat sõna kuulnud. Alati on teised õiged ja mina liputagu jõleduste peale saba. Mul jooksis sellise järjekordse solvangu peale taas juhe kokku. Ning tegelikult, kui nüüd hommikul targalt mõelda, siis jah.... Maiko on tore poiss küll ja tal on hea muusika playlistil, ning ta oskab klientidega rääkida jne. aga kui tahab minna, siis taga ei igatse ma teda grammigi. Baar on siiski baar ja litsimaja litsimaja. Neid kahte nagu kokku ei saa kuidagi sobitada. Ja kui kahe kuu pärast hakkab taas normaalne puhkaja nende seljakotimeeste asemel saabuma - mis siis saab:? Nii nagu praegu baari pidades hoiab tavapuhkaja meist kaugele eemale kohe kindlasti.
 Baarist veel! Panime baari müüki. Hoolimata sellest, et mingit ranna mahavõtmist ei saa veel niipea toimuma, müüme me koha maha. Asi pole seda väärt, et seda siin punnida pidada. Äkki saab kusagil mujal alustada hoopis teistmoodi. Kusagil, kus ei sööda teiste lemmikloomi ja litsid ei ripu sinu enda nähes su mehel kaelas. Kindlasti on veel maamunal ka selliseid kohti.

 Alustan päeva ilmselt kehva jutuga! taas on Süsi kadunud ja arvata on, et Dolphini-värdjad varastasid ta taas tagasi, sest me ju keeldusime neile 100 dollarit maksmast koera eest. Nad olla kuuldavasti Süsi eest sadamas 100 taala välja käinud (keegi ei usu seda), et koerake oma maal elavale sugulasele kingiks viia.

Ma ei taha mõeldagi, milline saatus mu koera nüüd ees ootab, kui ta taas põgenema ei pääse. loodan igatahes südamest. Aga, et midagi mäda on, on näha juba Kusti olemisest, istub taas ja vaatab nukra näoga ranna poole. ta ju ilma Süsita eriti iseseisvalt ei liikunud, Dolphini suured koerad tulid talle kogu aeg kallale. Süsi kaitses teda nende eest alati. seda oli nii naljakas vaadata, kuidas pisike Suss läks hoidis suurel pandal, või sahabil nii kaua käppadega ümber kalela kinni, kuni Kusti peitu jõudis. Ohh,  mu süda muretseb!
 aga kirja tahtsin panna sajandi armastusloo. Meil juhtub neid  alatihti, aga seekord juhtus hästi tuttava poisiga. Ei hakka nimesid esialgu nimetama, aga juhtus siis nii: poiss töötas grillmeistrina  ühes kohalike restos juba paar aastat. peab ütlema, et on hea grillija - aeg ajalt on ka meil liha pööranud grillil, ja tuleb välja küll. See selleks! Kohalikul restoomanikul aga on kena tütar sirgumas. eks siis noored armusid ära ja hakkasid omakeskis asjatama. Asjatasid päris kaua salaja, kuni kogemata kahepeale tite tegid. Nüüd siis tänu sellele, tuli asi avalikuks. ja selle asemel, et tulevase lapselapse üle rõõmu tunda, tõmmati armastusele kahinal vesi peale. Sellist "rotti", kes vaid alluvana töötab ja kellel pole raha, perekonda ei võeta. Armastus kästi koheselt lõpetada. No katsu sa niimoodi käsu peale lõpetada. Noored susistasid edasi salaja.. Aga Sihanoukville on väike küla, ning vanemate seljataga susserdamine tuli samuti kiirelt avalikuks. Poiss löödi töölt minema minuti pealt. Nüüd on ta siis meil maapaos, teeb murtud südame barbequed, vahete vahel nutab nurga taga ja siis töötab edasi. Algul käis pruut teda siin salaja vaatamas, siis aga said plika vennad asjast aimu, ning lubasid poisi eluküünla sootuks kustutada, kui asi ära ei lõppe. Tüdruk saadeti eile õhtul Sihanoukvillest ära Seam Reapi. Ilmselgelt selleks, et lasta seal sugulaste salasilma all katkestada rasedus ja sundida poiss unustama. Küllap leiavad tüdrukule ka rikka  poisi, kellega ruttu kokku laulatada. Naljakas,
Põhimõtteliselt on noortel siin vaba valik, kellega abielluda, kedagi otseselt lapsena paari ei määrata, aga sellest hoolimata paneb asjad paika raha. Kui ikka armsamal raha pole ja perekond vaesekest heaks ka ei kiida - siis pole midagi teha. Armastusest abiellumine on siin maal päris teisejärguline, sest ega armastus ei anna süüa ega peavarju. Ma ise ei kujutaks küll ette, et elan kogu elu inimesega, kelle vastu ma ei tunne mingit armastust. Selline perekonnaelu ei saa minu arvamist mööda kesta. Aga näe, siin maal on lahutusi  väga harva. Elatakse ühega elu lõpuni, hoolimata tunnete puudumisest. Eks mingid tunded ikka aja jooksul muidugi tekkivad. noh sellised sõbralikud ilmselt. Ja eks harjumus ka aja jooksul. Sellepärast noored arvestavadki vanematega, Ema-isa on ju elavad eeskujud, et niimoodi ongi õige. . Kui ikka vanemad on vastu, siis hakatakse vastu nende tahtmist kokku elama üliharva. Kui oled astunud vanemate keelust üle, ei saa sa arvestada ka sellega, et nad sind häda korral aitaksid. Chayga oli korra ka sel teemal juttu ja ta mainis, et kui ta peaks Mõniga abielluma, kes emale-isale ei meeldi, siis mingi häda või õnnetuse korral tuleb vanemate poolt abi asemel vaid parastamine. Vot siis!
 Nii ka ilmselt teeb meie uue(vana) poisi pruut. Poiss võib ju silmad peast nutta, aga ega see tüdruku vanemate südant härdaks ei muuda.  Poiss lubas muidugi paari kuu möödudes Seam reapi pruudile järgi minna, et siis on asjad rahunenud ja ehk ei valvata plikat enam nii usinasti sugulaste poolt. Saab näha, kas on nii suur armastus, et keegi ei suuda lahku ajada, või teeb ikkagi aeg ja kaugus oma töö.
 Nõnda on siis meil baaris selline nukker meeleolu.

 Peab vist vahetama bloggi pealkirja! Tere tulemast Buratino Lollidemaale sobib paremini, kui Indo-Hiina.
 Esiteks, see kuramuse paanika ranna kokkulükkamisest. Nüüd on kõik vaikne ja vagune. Korjatakse usinalt üüriraha ja enamus baare koristab ja remondib oma pleissi. Meie veel mitte. Plaan ikka hoopis müüki panna ja maad vahetada. Aga eks vaatame selle koha pealt, mis tuleb. Siin kandis loksub tavaliselt kõik ise paika, anna ainult aega.
 Aga lollidemaast siis!
Internet on juba kaks nädalat sitemast-sitem. Nagu sisse login, siis kaob paari minuti pärast meil ühendus ära ja hakkab sisse trügima mingi GBT wifi. Ilmselt neil mingi eriti tugev netividin, mis teised eemale ajab. igal hommikul kutsun aga kompaniist lambaantsud kohale, putitavad siin midagi, naeratavad ja lähevad tagasi. Peale nende külaskäiku nettoimib tunnike jasiis viskab jälle pildi kotti. Alguses teatas miski asjamees, et modem proken. Nii, toodi uus, aga probla jäi. Siis teatas järgmine, et kaabel katki. Pandi uus - probleem jäi. Täna tantsis üks mitu tundi hommikul leti peal Apsarat (modem asub leti kohal, lae all), ja mõistus küündis vaid selleni, et nüüd on mul vaid netiühendus, kuna minu arvuti pandi nüüd kaabli otsa. Külastajatele netti ei jätku, muidu peaks kogu ranna kaableid täis vedama. Õhtupoolikul paluti igatahes  Reiksil kompaniist läbi astuda, et probleemile üheskoos lahendus leida. Igal juhul oli teema, et tuleb miski 150 taala eest kogu uus kupatus soetada. Ma ei usu, et meil selleks praegu raha on. sest selgus, et meil on ootamatult ka reovee pütt ääreni saanud. Ja kuna praegu on madalhooaeg, ja kellelgi pole rahaga priisata, aga pütt on vaja tühjaks saada, oskavad sibid küsida sellist kosmosehinda, et ma ilmselt löön kõigile prundid p...sse ja vetsuskäik lükkub edasi kõrghooajale. Nagunii on laisaks jäänud, ainult söövad ja s...vad.
 Chay oleks äärepealt tööst ilma jäänud. Tegi kaks päeva endale luba küsimata vabaks. Me lasimegi ta tegelikult kohe lahti ja võtsime kööki uue tüdruku - Kanya. Tüdruk on endine Itaalia resto kokk ja need juba oskavad enda eest seista, nagu tasapisi selgub. Ei mingit  pikka tööpäeva, kaheksa tundi ja koju. Palganumbreid tunneb ka kenasti, kuigi ei oska ei lugeda, ega kirjutada. Tööle me ta igatahes praegu võtsime ja tööd teeb esialgu asjalikult. Chay ilmus aga välja kõrvad lontis, ning valmistus koju mangokorjajaks minema. Tegin siis Reiksile natuke selgitustööd, et anname veel viimase võimaluse ja las kokkab hommikul, ning rannas on kuni grilliajani. Oli kõigega nõus, aga seda me muidugi ei öelnud, et korralikust palgast näeb nüüdseks vaid und.
 Ohhh lollidemaa. Mul ja Saihal on mingi kõhutõbi eilsest mõlemil. kahtlustan, et see on ussirohust, kuigi enne pole mul sellest niimoodi paha olnud. Praegu oleme mõlemad seest õõnsad ja iiveldame.
Ja kuidagi kõrini on khmeerimaast. see võib olla ka madalhooaja sümptom ja mööda minna. Üks kena nali juhtus meil siin veel ühe kohaliku taxigirliga, aga see veel nii värske nali, ning kõik asjaosalised pole informeeritud naljast, nii, et katsun selle meeles pidada ja tulevikus kirja panna, kui uuesti kohalikud lõbutüdrukud luubi alla võtan. Seni pean üksi irvitama, mis on minusugusele lobamokale väga raske :).

Peaksin vist natuke kirjutama, nii paljud ootavad infi, aga pole tuju ja pole ka nagu millestki kirjutada. Kõik on pagana segane värk. Ja millised kuulujutud veel levivad. Ohh, pole otsa ega äärt.
 Esmalt siis tuli miski kõrge asjapulk ja teatas, et kolme kuu möödudes olgu platsid puhtad. Selle peale langes Reiks masendusse ja hoolimata peale pandud koodist hakkas jooma. Hämmastav on see, et midagi ei juhtunud, kui ta jõi. Ainult kaineks ei saanud kuidagi. Ja jabur pilk oli ees.
 Siis, tuli miski asjapulk taas baare inspekteerima, ja teatas, et saame aasta ajapikendust. Tore, kõik olid esimesed paar tundi eufoorias, siis hakati asja üle juurdlema.
 Kas äkki see mees, kes nüüd tuli rääkima, et saime ajapikendust, raha mitte oma tasku ei kandi. Siin maal on seda ennegi juhtunud. Ja pärast laiutatakse käsi - ise olite lollid, kui maksite.
Coco igatahes maksis üüri ära. Meie oleme jäänud äraootavale seisukohale. Raha on olemas ja kui nõudma tullakse, siis vaatame. Pealegi pole saanud keegi ühtegi ametlikku paberit asjade kohta, mis juhtuma hakkavad. Osa inimesi arvavad, et ega niipea ei juhtu ikka midagi ja saame hooaja ära teha. Osa ütlevad, et ärge lollid olge, et maksate, baarid tõmmatakse ilmselgelt maha.