Üleeile õhtul saime kätte Aigari kadumaläinud pagasi!
Asju välja võttes ja kodust tulnud pluusi selga tömmates oli sellel niiii kodu lõhn, (Kata ära nüüd tönnima hakka), et tuli ka korra jälle kodukas peale ja ma kujutasin, ette kuidas kass-Berta siis mu riietega traallis, kui Kati neid kokku pani, et mulle saata :).Igatahes olin rõõmus, et kõik kohale jõudis!
Aga selle kohvri tagasisaamine oli paras pähkel, sest täpselt ei saanud keegi lennujaamas aru, kus see täpselt kadunuks jäi.
Et pagasis oli ka natuke kodust toidukraami ja ka meie riided, oli Reiks algul eriti närvis. Plaanisime ju rannas väikse jaanitule teha koos praekapsaga - aga ei!
Helistasime iga päev lennujaama, ja siis ühel hommikul teatati, et homme jõuab teie kott Sorya bussijaama Sihanoukvilles. Krt! meil oli plaan teha kaks vaba päeva ja seilata Koh Rongile. Ok, lükkasime sõidu päeva võrra edasi. Hommikul panid mehed siis "Puhtad pluusid" selga "lipsud" ette ning sõitsid bussijaama. Kott oli! Aga LOOMULIKULT mitte Aigari oma. Sai jälle helistatud, sõimatud, viisakalt vesteldud, veelkord sõimatud, keegi ei tea, kus kott on.
Lõime käega, ning sõitsime ära puhkama.

Võrratu saar, kui palju puhast, sinist vett, valget liiva, hämmastav, võrreldes meie Ochheuteali rannaga - paradiis!
Võtsime oma bungalow ja loomulikult võti ei keeranud. Imelikul kombel on meil alati mingid jamad võtmetega. Lõpuks saime siiski ukse lahti ja asjad üra pandud. Siis avastasime, et osadel bungalowdel on rõdul kaks võrkiike ja mõnusad lebotoolid. Meil üks kiik ja taburetid. Reiks va korralik, ei julgenud ümber vahetada, aga vennapoeg mul täpselt minusse :) tassis külmalt taburetid teise bungalow wttw ja tõi sealt meile korvtoolid. Mina monteerisin maha võrkkiige ja panin meie rõdule üles. Puhkus võis alata!

Aigar teatas kohe alguses, et tema oma noore eluga riskima ei hakka, dzungli avastamise rõõmu jätab meile ja pühendub rannale, päikesele, ning heale kohalikule köögile. Meie tegime siis kahekesi randadega tutvust. Terve saar on mägine ja metsane, aga rannikul on kümneid erineva pikkusega ja laiusega liivarandu. nendeni jõudmiseks tuleb läbi dzungli marrsida ainult. Kuna saar on suur ja meil oli puhkust vaid kaks päeva, siis teisele poole saart, kus pidi olema Cambodia ilusaim inimtühi rand, me lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud.
Kõndimise vahepeal kastsime end vette ja ühel hetkel vees olles kerkis meie kahe vahele põhjast ka vesipühvel. Oh sa müristus! Aga mul hakkas kiire kaldale minekuga. Reiks lihtsalt seisis ja vaatas, sest pühvel oli täpselt tema ja kalda vahel. Teadupürast on vesipühvel üsna ohtlik elukas ja alles mõned kuud tagasi oli toosama loom võtnud turisti sarve otsa, ning mõned meetrid edasi viinud enne põõsasse viskamist. Mees viidi igatahes kibekiirelt peale sellist kohtumist helikopteriga Bangokki haiglasse. Meil läks õnneks, pühvlil oli hea tuju ja ta ujus edasi. Meie tiirutasime ringi pimedani, siis hakkasime kaldal olevaid baare väisama. Sattusime kellegi Simoni sünnale, kuigi Simon ise magas juba.
Mingil hetkel tuli mulle meelde, et Sigrid rääkis planktonist vees ja me kimasime oma ööbimiskohta tagasi, et seal öösel ujuma minna.
LAHE! Ujuksid nagu keset kristallimerd. Kõik su ümber särab ja sillerdab. Ligunesime vist oma tunnikese vees, enne kui raatsisime magama minna. Aigar ei viitsinudki vaatama tulla, sest oli päikesega üle pingutanud. Ünneks ei tulnud palavikku.
Järgmisel hommikul ärkasime mootorsae vingumise peale. Kogu saare rannik on ehitusi täis, kerkivad aina uued ööbimiskohad, sest saar on populaarne puhkuspaik. Natuke kahju, sest ilmselt mõne aasta pärast pole ilusast vaiksest kohast midagi järgi.
Kuna magada enam ei saanud, läksime saare kivisele poolele randa kolama.

Kohalike küla enne seda saareosa oli lahe, pole vist paremat ideed lapsevankriks kohanud, kui seal. Võtad suure plastmassist kanistri, lõikad ühe külje ära, seod sanga külge nööri, paned tite sisse istuma ja... sõit lähebki lahti.

Sellise "käruga" võib julgelt titega ka merele minna, kuigi merel käimiseks on lihtsam siduda kokku mõned penoplastid, panna bambusridva otsa lipp lehvima, puri ka peale, ja pole probleemi, kalale saab nagu niuhti purjetatud.

Kahju, et tuleb praegu tööle hakata minema, muidu räägiks veel seljakotitäiest hiigelsuurtest merekarpidest, mida sai kaasa korjatud. sellest, et keset dzunglit, üsna raskelt ligipääsetavas kohas on saarel putka, millel silt Koh Rongi piirivalve ja politseijaoskond jne. Tuleb kõigil lugejail ise tulla ja vaadata kohapeal. Kaks päeva lähs mööda nagu silmapilk ja kolm tundi laevasõitu tõid meid tagasi reaalsesse maailma. Sadamas ootasid jälle motod ja tukid, ning vaikusest polnud jälgegi, tagatipuks hakkas ka sadama.!

Tegelikult on täna jummalat tavaline päev! Eestis on homme jaanilaupäev, eks üritame meiegi - kuus eestlast siin lõkke põlema saada. Meil on nn. low session - vihmaperioodi algus. Sooja on täna kuskil +35 ringis, päike lõõskab ja vihma sadas viimati üleeile öösel natuke. Meri loksub laisalt, koos suurte lainetega on kadunud kuhugi ka turistid. Aeg venib laisalt.
Tänase hommikupooliku ajal on baarist mööda marssinud vaid kümmekond valget juhminäolist inimest. Enamik neist lähevad eelmise õhtu joomakohta pead parandama, või kaotatud asju otsima. Söögi poole veel ei vaadata!
Isegi kohalike rannaala on tühi, vees on koos minuga seitse inimest.
"Raisakullid" - (masaazi-, pediküüri-, maniküürimutid ja päikseprilli-, käepaelalapsed on viludasse varjunud. Paat Bambuu islandile väljub viie inimesega, neist kolm on paadimehed :)
Rand on välja surnud! Kell on kaheteistkümne tuuris ja peaks nagu liikumist juba olema märgata, aga ei. "Coco Shacki" ja "Lemonmooni" staff põõnab rannatoolides magada, meie omadega võidu.
Kodus magavad ka Reiks ja Aigar õiglast und, jalkaõhtu "Big Easys" venis vist pikale.
Mina võtsin endale vabaduse tulla päikest võtma baari ette. See on minu poolt päris kõva saavutus, sest ega ma eriti ei viitsi päevitusriideid selga ajada ja lihtsalt lebotada. Pigem olen kõige jahedamas nurgas baaris, jalad laua peal ja loen raamatut.
Aga kuna on oht valgeks pleekida siis lebotan ja kastan end iga viie minuti tagant vette.
Ohoo, kaks uut valget on rannapromenaadile ilmunud!

Koheselt elavnevad ka "raisakullid". Naljakas on vaadata kuidas nad tõuklevad ja kraaklevad, et potentsiaalse kliendi tähelepanu äratada. Sellest muide ka nende hüüdnimi "raisakullid". Nad on kindlal arvamusel et iga valge omab vähemalt kümmet kätt-jalga, mida maniküürida, mudida ja paeltega ehtida. Nii, et ühe turisti ümber 19 kaupmeest pole mingi ime. Eriti praegu, kui valge turisti ilmumine iseeneset on ime. Enamik praegu ju vietnamlasi, tailasi, laosid või japse. Ja nendega äri ei aja.
"Raisakullid" on surmkindlad, et ainult nende pärast valge üldse randa tulebki ja laseb oma kahele käele-jalale korraga viiel mutil maniküüri teha. Mõnikord ongi nuttidel hea päev ja lastaksegi.
Neli blondi, Miku tuttavad, said kõik niimoodi kohe esimesl päeval rahakotid 100 dollari võrra kergemaks. iga liigutus oli maksnud neile 25 dollarit, enne kui me vahele jõudsime. No tuli välja, et 5 taalane masaaz oli 25, epileerimine samuti. kulmud, mida mina lasen kitkuda dollari eest, oli neil 5 dollarit jne.
Kui ma sellest kuuldes neile järgmisel päeval tegelikku hinnakirja tutvustasin, olid neiud üsna vihased ja sõitsid Koh Rongile närve rahustama.
Aigarile tegin ka kohe esimesel õhtul hinnatasemed selgeks. Loodan, et jäid meelde!
Näe, jälle ilmus kolm pohmellis nägudega kutti nähtavale, 13 paelaplikat-poissi sabas - äkki näkkab.! No miks ei näkka, kui ikka pea lõhub eelmise õhtu "Mekongist" valutada siis ostadki ruttu, peaasi, et kisast pääseda! Ha-haaa!
Päikesest sai vahepeal küllalt, olen taas tagasi oma nurgas jahedas.
lasin Pipil endale ühe papaya osta, kui nemad ostavad on üliodav ja jälgin elu, mida praktiliselt polegi. Staff ise ostis enale mingi kookosetarretist. Mulle see ei maitse, korra proovisin. Ega ma pole kunagi olnud kookosefänn ja ka siin pole selleks hakanud. Minu meelest mõttetu vesi.Maiustan parem papayaga ja jälgin kuidas meri värvi muudab. Hommikupoolikul oli selline Pirita karva tinahall, siis võttis kätte ja muutus hetkega neoonroheliseks. Vahepeal oli helehele sinine, nagu reisibüroode reklaamibrozüürides. Nüüd on mustjassinine roheliste triipudega. Lahe!
Koos mere värvimuutmisega hakkab tasapisi ka rannaelu muutuma, rahvast hakkab vaikselt välja ilmuma, vist on kõhud tühjaks läinud!

Laps tegi eile märkuse, et ema pole ammu juba ühegi kirjatükiga maha saanud!
vaatasin siis täna järgi - ja oh imet, olengi laisk!
Tegelikult pole vahepeal midagi erilist juhtunud ka, elu on liiga tavaline ja rutiinne vist juba. Midagi ei pane enam imestama eriti.
Aga tänaseks ikka üks tore uudis on - Aigar jõudis ühes tükis kohale!
Aga, et tulek oleks ikka Cambodialik, siis libedalt see ei kulgenud.

Kõigepealt osati kusagil lennujaamas ta pagas lennukist maha jätta, ja pagan seda teab, millises neist paljudest, kus ta ümber istus. See tähendab, et koos riietega hulguvad nukralt ringi ka meie jaanipäevapraekapsas ja valge viin koos suitsuvorstiga.
Aega on neil kohale saabumiseks poolteist päeva. Loodame, et tulevad!
Lennujaamas ootas vennapoega veel üks armas üllatus! Mingi mutt arvas, et kui taksojuhil on kääes silt, millel peale nime Aigar, on ka kiri Beach Road hotel, siis tema saab selle takso omale, ja kobis autosse. Taksojuht, va lambaabts ju ei tea, kes täpselt tulema peab, ja nii oli poiss ka taksost ilma. Õnneks pole ta mingi möku ja sai helistada. Roadilt orgunniti siis kiirest uus auto lennujaama. Nii kaua sai maailmarändur oma pagasi mitteilmumisest teatada. Lõpuks, kella kaheksa paiku õhtul saime "asenduslapse" ikka kätte. Pikkade pükstega ja higist nõretavana. Vedasin teise kohe Goldmarketisse ja ostsime mingid suvalised suveriided selga.
Siis, peale toavõtmete pidulikku kätteandmist, läksime randa sööma.
Staff oli nii elevil, et Pipi ei julgenud end tutvustadagi, ikkagi temavanune valge poiss, kes nende arusaama järgi sama hea kui minu lihane poeg. On ikka lollakas! Tegelikult ongi kohalikel nende õdede-vendade ja lastega mingi teema, et vennalapsed on ka sinu ja täditütred on õed jne. Vähemasti kutsuvad nad neid nii.
Eile tegin siis Aigariga tiiru turul, et teda kaubanduse poolega kurssi viia, saime vähemalt plätad ja paar särki juurde. Äkki ikka otsustatakse ka pagas kohale toimetada.
Elame- näeme, Cambodian-time ju!

Meri on paari viimase päevaga "ära söönud" ligemale 10 meetrit rannariba. Kui teised baaripidajad sellisest asjast rääkisid, mis juunis toimuma kaldaga hakkab, ei suutnud me seda uskuda. Nüüd siis näeme oma silmaga.

Selline oli meie rand siis veel mõni aeg tagasi, kui vihmad algasid. Iga päevaga kadus liiv mõne jupi kaupa merre, kuni ühel hommikul tuli hakata juba tagasi tassima, et kõnnitee äär oleks ikka liivaga tasa. Lihtsalt vihm oli sealt liiva merre uhanud. Teiselt poolt hakkasid lained rannas oleva "plätupuuni juba jõudma, ning lamamistoolid sai ära katuse alla toodud, et nad ühel ööl ei otsustaks hakata Koh Ru poole purjetama.

Paar rida laudu mahtus ikka veel kenasti liivale, kuni tuli üks tugevam tormihoog ja tassisime jooksujalu ka need sisse. Vihm oli nii tugev, et pidin jala koju tulema, kuna tuk-tukid ja motod ei saanud sõita üle Lõvide ringi. Alguses ma ei saanud arugi, mis värk on, kui kõik teatasid, et mine kõnni kui tahad, nemad ei saa sõita. Mõtlesin, et lolliks läinud, muidu on ju iga ilmaga dollari peale maiad, aga kui siis ringi peal vesi üle põlve tõusis ja vees seisvaid autosid nägin, oli selge, keegi lihtsalt ei pääsenudki läbi. Lihtsalt Lõvide ring on kahe künka vahel ja vihmavee äravool on sealt , kui kanalisatsioon välja arvata, vaid mööda teed alla Otrese poole. Nii ma siis koju "ujusingi", läbimärjalt. Järgmisel päeval hakkasime kallast ja kõnnitee äärt liiakottidega kindlustama, sest lausa minutitega tungis meri peale.

Meie ilusast rannast on nüüdseks järel vaid riismed, "plätupuu" juured on avatud tuulele ja veele, rand on täis kohutavat risu, mida on mõtetu koristada, sest mõne tunniga on see uuesti samasugune.

Õnneks ei ole vesi tulnud veel üle liivakottide ja nii saame panna välja igal hommikul vähemalt viis lauda viieteistkümne asemel. Asi seegi, kuigi inimesi see rand enam istuma ei meelita. Eile öösel uhusid lained randa meeletutes kogustes taldrikusuurusi rannakarpe koos kõikvõimaliku prahiga. Hommikul naelutasin puu külge vähemalt kümme omanikuta plätut. Rikkamad oleme ka prillide, hambaproteeside ja plasttopside, köite, ujumispükste ja veel loendamatute asjade võrra. Kust need küll tulid, seda teab vaid meri.
Lainetus on ka päris tugevaks läinud. Muidu nii peegelsile meri vahutab ja müriseb võimsaalt.

Kahjuks on meri nõudnud ka selle aasta esimesed ohvrid. Üleeilse jäid kaduma kaks meest, kolmas saadi kätte, oli küll koomas, aga ikkagi elumärkidega. Eile kadus mehe silme all lainetesse noor naine. Ja jäigi. Kole on muidugi see, et paraku andis meri naise täna küll välja, aga otse meie randa. Saiha nägi teda esimesena ja siis jooksid nad Reikole ütlema, et keegi ujub imelikult. Reiks tõigi siis uppunu kaldale. Kole! Päeval l'ks reiks ka ujuma ja ujus eemal ankrus olevate paatideni välja. Olin jumala närvis, saatsin lausa ühe skuutri vaatama, kas ta ikka jõuab tagasi. Jummala lollakas, aga ujus ikka tagasi, pärast veel kobises vastu, et tema oskab vees toime tulla. See oli muidugi enne laiba väljatoomist. Loodan, et niipea ta enam merre ei kipu.
Kohalike jutu järgi ptdi meri muide paari kuu pärast liiva randa tagasi tooma. Jääme ootama!

Kirjutan oma blogi täna rannas ja algselt hoopis ruudulisele vihikulehele.Küll hiljem lisan arvutisse - kui lisan!
Eestis olla täna õhutemperatuur +7. On maikuu algus ja see on pea-aegu loomulik, et nii vähe.
Seisan jalgupidi Tai lahe soojas öömustas vees, ning minu punaste pükste sääreotsad on soolasest veest valgetriibulised ning märjad.
Kuidas olen ma külma maiöö asemel soojas Cambodia öös??? Kes seda teab, küllap on nii vaja?! lihtsalt juhuslikult ilmselt mitte, sest juhuslikult ei juhtu siin midagi. Kõik, mis aset leiab on millekski vajalik.
Meie nii nimetatud "perekond" töötab ainult koos nende enda jutu järgi. Et kui ühe lahti lased, lähevad teised nagu lambad järele. Mitu korda olen mõne neist juba mõttes koju saatnud, aga leida korraga kedagi sisseviskama ja kööki ka, on raskevõitu olnud. Mikk-muidumehest ma parem ei räägigi, temagi meil ju oraste peal, üks eksimus, ning pakib asjad.
Kogu meie baari lahtioleku aja (3 kuud) on end tööle pakkunud kõrvalbaari "Coco" pool meeskonnast, väga hea tiim, kuid kidas sa ikka naabrimehelt üle lööd. paar kuud olen suhelnud Khameraga "Serendipist", kaks sammu eemal asuva baari poisiga. On teine selline lõbus lahmerdis. Nüüd valimistepäeval sattus see lahmerdis meie baari sõbraga õlletama, ning kuna mul pool stafist on ära koju hääletama sõitnud nappis töökäsi. Lõõpisin niisama, et tule viska paar lauda sisse (ta parasjagu tööta, läks oma baarist minema, sest madalhooajal ei maksta palka nii palju kui vaja).
Lõõpis vastu, et teeme ära - ja ühel hetkel oli mul rannalauad täis ja rahvast jagus sissegi istuma. Tavalise kella kaheteistkümnese sulgemise asemel kestis pidu kaheni öösel.
Ja mis kõige kummalisem, poiss on õppinud kokk, teeb nii khmeeri kui euroopa köögi asjad ära. Elu on kummaline, kas pole. Keegi ajab sinu eest kuskil kõrgemal vist asjad korda, vähemalt lükkab, ette vajalikud inimesed, et asja korda ajada. See pole ilmselt juhuslik, et Khameraga suhtlema hakkasin just siis, kui oma stafi "verevahetus" hakkas päevakorda kerkima.
Staff ju korra pakkiski asjad, aga palus ikka luba edasi olla. Nüüd sis mõtlen, et kuidas viisakalt teatada, et nad on laisad võrreldes teistega ja "pereisa" Skay vajaks välja vahetamist Khamera vastu . Khamera juba sellepärast, et siis poleks ka muidumeest kööki vaja üldiselt.Või on see juhuslik, et Pai tuli jutuga, et ta endine ülemus olla helistanud ja kutsunud Seam Reapi hotelli tööle. Selge, et siis läheb kogu pesakond kaasa.
Nii olengi äraootav, läheb kuidas läheb! Kui lahkuvad, on hea, kui mitte, siis küllap ka see on millekski vajalik.
Nõnda ma siis leotangi imelikke mõtteid öises meres. Ikka sel teemal leotan, et poleks me otsustanud siia sõita, ei oleks ma iial kohanud nii palju erinevaid inimesi. Imelik, Eestis ei vaevunud ma ühegi võõra ja mitte eesti keelt valdava inimesega pikemalt juttu ajama (küllap oli asi minu väheses keeleoskuses), siin räägid suvalise tüübiga, olgu selleks sõber-kerjus või poolkurt california ätt, maast ja ilmast.
tegelikult räägidki vaid maast ja ilmast, sest olgugi, et kõigil on tagataskus perepilt, mida meelsasti näidatakse ei räägita sellest pikemalt, nagu ka kohalikud ei räägi oma kohalikust elust.Kõik info jõuab küll minuni kuidagi, kuid mitte otse.
Viskasin paar päeva tagasi baarist välja ühe sõnakuulmatu rannapoisi-käepaelamüüja. Ja selle pärast, et kui baaris mängib piljardit kaks poolpurjus turisti, siis nende isiklkke asjade turvalisuse pärast on lubatud vastu mängima vaid kaks poissi, mitte kakskümmend. Teised said sellest aru, tema mitte ja peale mitmekordset keelamist tõstsingi roppusi röökiva kluti baarist välja.
Ma saan loomulikult aru, et on madal hooaeg, turiste pole ja iga valge on võimalis teenimiseks. Teenistus on praegu aga kõigil nõrk, arvestades veel seda, et iga müüdud paela pealt tuleb osa anda nn. bossile. Hakkasin seda teemat Saihalt uurima, kuid muidu nii jutuka poisi suu kukkus lukku.
Tean, et maksavad nii pisikesed käepaelte-päikseprillide müüjad, kui ka mazaasimutid ja prostituudid. Mulle lobises Tang kogemata välja, et tal pole praegu raha maksta, et oma kaupa rannas pakkuda.
Noh, eks meiegi ju maksame tegelikult "katust", mis küll läbi tilgub.
Küllap saan kõigest hiljem ikkagi teada juhuslikult, et ka teema uuesti blogis üles võtta.
"Juhuslikult" nagu kõik siin maal juhtub!
Seni aga tunnen juhuslikult mõnu sellest, et kell kaks öösel saab seista põlvini vees ja ka kampsun ei pea kotipõhjas kaasas kogu aeg olema, piisab vaid meresoolastest teksadest, ning T-särgist.
Näe, puht juhuslikult oli hommikul nii palju aega, et eilne mõttehullus ära trükkida!